Haapsalu salli kudumise ajaloo tekimisele on mitu legendi: ühe legendi järgi levitasid kudumispisikut Haapsallu elama asunud Noarootsi perekond 19. saj, teise legendi järgi on salli kudumine tulnud Vormsist. Mõned allikad väidavad, et salli kudumise levikule aitasid kaasa suvitajad, kes kandsid pitsilisi ja väga õhulisi Orenburgi ja Pensa rätikuid.

Üldteada on, et salli kudumise ajalugu on saanud alguse 19. saj., mil tekkis linnastumine. Talupoegade ja käsitööliste naised otsisid endale ka linnas teenimise võimalust ja kuna kangasteljed elamistesse ei mahtunud, siis leiti alternatiiv varrastel kudumisesele.

Esialgsed rätid olid lihtsa koega musta-, valge-, hallitriibulised õlarätid, hiljem hakati neid kuduma pitsilises koekirjas.

Suurem nõudlus kasvas õlarättide ja sallide järele Haapsalus koos mudaravi arenguga.

Suveti käis siin palju rikkaid Peterburi ja Moskva kõrgaadlikke- sealhulgas ka Vene keisriperekond, tänu kellele kasvas nõudlus õhuliste pitssallide järele mitta ainult Peterburis, Moskvas, vaid ka teistes suurlinnades.

Legendi järgi kingiti Vene keisrinnale imepeen sall, mis mahtus ära kreeka pähklikoorde.

Koos suvituslinna arenguga ja külastajate arvu kasvuga, tekkis sallide järgi vajadus ka talvel- see omakorda andis tööd nobedatele Haapsalu naistele. Ülemöödunud sajandi lõpuks oli salli kudumine väga oluline lisa sissetulekuallikas peredele.

Kuduma pandi ka lapsi - juba 7-9 aasta vanuselt. Nobedam pere jõudis talvel ära kududa 70-80 rätikut.

Esimese maailmasõja ajal sallide ja rätikute järgi nõudlus pisut langes, kuid Eesti Vabariigi algusaastail elavnes taas.

Haapsalu rätiga osaleti ka edukalt paljudel maailmanäitustel New Yorgis ja Berliinis, kust tema kuulsus levis aina edasi ja tellimusi tuli aina juurde. Tekkisid ettevõtjad - kudumismeistrid. Üks tunnustatum oli Anette Martson, kellele kudus 50 naist. Teine tuntuim oli prl. Grünewald saksa ringkonnast, kellele kudus samuti mitukümmend naist. Nende toodang läks peamiselt Saksamaale.

Meistrid hakkasid jagama oma kogemusi õpilastele- räti kudumist õpetati ka Haapsalu kodumajanduskoolis.

II maailmasõja ajal salli kudumine soikus, taas ausse tõusis see 1960 aastatel, mil käsistsi ei jõutud kududa - salli keskosa kooti masinaga ja pitsid käsitsi. Tänu masinaga kudumisele ja suurele nõudmisele läksid sallid väiksemaks ja mustrid lihtsamaks.

1966. aastal hakkas tööle rahvakunstimeistrite koondis "UKU". Seal algatas uuesti sallide käitsi kudumise Leili Leht, kes oli Haapsalu 8-klassilise kooli käsitööõpetaja. Tema eestvedamisel alustas tööd 70-80 naist. Nii hakati salle uuesti kuduma vana traditsiooni järgi - st. salli sisse kooti ka nuppe. Nupud näitasidki, et sall on kootud käsitsi.

Salli mõõdud ja kaal olid igale sallile täpselt ette määratud ja neid kontrolliti pidevalt.

Kasvas välja uusi meistreid, tuntum on ka tänini kuduv Linda Elgas, kelle sallid on käinud mitmetel maailmanäitustel: Montrealis, Pariisis.

1992. aastal loodi Haapsalu Käsitööselts, kus jätkati ja jätkatakse vanu käsitöötraditsioone siiani, kasvanud on uus põlvkond sallikudujaid.

1997. aastast on saanud alguse Haapsalu sallipäevad ja alates 1999 aastast on korraldatud Haapsalu salli kudumise võistlusi, kus huvilised võistlevad salli kirja kudumises.

2001.a andis Haapsalu Käsitööseltsi abiga välja Linda Elgas kogumiku" Haapsalu rätikud", kuhu oli kirja pandud 20 rätimustrit koos fotodega

Linda Elgas on üks tuntumaid Haapsalu salli kudujaid, kes on kudunud üle 1000 rätiku ja salli ja on oma oskusi pärandanud paljudele õpilastele.

Kooti põlvkondade kaupa: vanaema, ema, tütar: vanaema Anna Randes, ema Helene Peimann, tütar Niina Gerres. Selliseid perekondi oli mitmeid.

Tänase päeva meistrid kudujad, kes oma kogemusi ja oskusi veel ka praegu edasi annavad on: Aime Edasi, Helmi Mändla, Viivi Palmiste, loomulikult ka Linda Elgas.