ANTIIKAJA KATASTROOFID
300 A E.M.A - 1. AASTATUHANDENI M.A.J

Katastroofid on kõige varasemas inimkonna kirjapandud ajaloos olulisel kohal. Juba juudi-kristliku pühakirja esimees Moosese raamatus jutustab kirjutaja suurest veeuputusest, mis pühib minema kõik inimesed peale nende, kellel Jumal laseb pääseda. Teised varased religioossed kirjutised sisaldavad sarnaseid pärimusi katastroofidest. Peale alaliseks nuhtluseks olnud sõdade kannatas antiikmaailm peamiselt loodusõnnetuste, eriti maavärinate, vulkaanide, tsunamite ja haiguste all. Kahtlemata on ajalooliste ürikute eest varjule jäänud rida teisi sarnaseid katastroofe, kuna paljude antiikaja rahvaste naturaalmajanduslik, põllumajandusest sõltuv elatusviis tegi nad näljahädadele väga vastutusvõtlikuks.

KATASTROOFID 1. AASTATUHANDEL M.A.J

Linnakultuuride areng tõi esile suure katastroofi ühe olulise komponendi - suure hulga inimeste koondamise suhteliselt väikesele alale. Vesuuvi katastroofiliste tagajärgede purse 79. aastal m.a.j oleks olnud suhteliselt väike sündmus, kui see toimunuks hõredalt asustatud põllumajanduspiirkonnas. Selle asemel tabasid vulkaani püroklastilised voolud inimesi. Linnad tõid lisaks kaasa tuleohu, kuna valgustuseks, kütmiseks ja toiduvalmistamiseks kasutati lahtist tuld ja hooned olid tavaliselt ehitatud kergestisüttivast looduslikest materjalidest.

KESKAJA KATASTROOFID
1000-1500

Keskaegset maailma tabas globaalne katastroof Musta Surma kujul. See kohutav mõrvar, mis võttis elu kolmandikult eurooplastest, näitas, kui kohutavalt kaitsetu oli inimkond haiguste ees, mis nakkas kergesti ja mille vastu polnud immuunsust. Surmaga lõppevad haigused olid keskajal pidevad külalised ning ookeanitaguste maade koloniseerimise algus 15. sajandil kindlustas euroopa haiguste eksportimise üle kogu maailma, mis mõjus sageli hävitavalt põliselanikele. Langus globaalses temperatuuris, millega algas niinimetatud väike jääaeg, traumeeris ühiskonda veelgi enam.

VARAUUSAJA KATASTROOFID
1500-1700

Varauusaeg nägi tohutut inimteadmiste kasvu ja uut taset teaduses, kunstis, arhitektuuris ja teoloogias. Loodusjõud jäid aga sama tugevaks. Suured linnad peaaegu pühiti maa pealt kataklüsmilistes sündmuste - Lissaboni hävitas maavärin ja hiidlaine 1531. aastal ning Londonit laastas tulekahju 1666. aastal. Veel enam, hoolimata silmapaistavast jõukuse kasvust linnades jäi enamik maailma rahvastikust vaesteks põlluharijateks ning oli loodusjõudude ees sama kaitsetu nagu alati.

INDUSTRIAALAJASTU KATASTROOFID
1700-1900

18. ja 19. sajandi suured katastroofid erinevad üldiselt vähe eelmiste sajandite omadest, sest regulaarselt esineb maavärinaid, vulkaanipurskeid ja teisi loodusõnnetusi. Tohutu elanikkonna kasv nendel sajanditel aga tähendas, et ohvite hulk näljahädade ja haiguste puhul tõusis kergesti miljoniteni. Tehnoloogiline revolutsioon tõi endaga kaasa uusi transpordivahendeid ja sõjamasinaid ning intensiivistas tööstusliku tootmise ja kaevandamise meetodeid. Need omakorda lõid terve hulga uusi võimalusi täiesti katastroofilisteks sündmusteks.

UUE SAJANDI KATASTROOFID
1900-1945

20. sajandi esimesel poolel valitsesid kaks globaalset katastroofi kahe maailmasõja kujul. Neis sõdades hukkus üle 70 miljoni inimese, kusjuures Teises maailmasõjas sai surma palju rohkem tsiviilelanikke kui sõjaväelasi. Inimtegevus põhjustas sellel perioodil ärevusttekitavalt palju õnnetusi. Stalini repressioonidest Jaapani armee veresaunani Nankingis 1937. aastal. Sõjad aga ei jätnud maailma teistest katastroofi vormidest puutumata. Ühiskond vankus ikka veel Esimese maailmasõja tagajärjel, kui 1918-1919. aastal ründas gripipandeemia, tappes üle 70 miljoni inimese.

NÜÜDISAJA KATASTROOFID
1945 - TÄNAPÄEVANI

Maailm on alates 1945. aastast kogenud rohkem tehnoloogilist revolutsiooni kui kõigil eelmistel sajanditel kokku. Sellal kui suur osa sellest tehnoloogiast, eriti arvutiasjanduse ja transpordi alal, on elukvaliteeti mõõtmatult parandanud, on see andnud ka eeldused kõrgtehnoloogiliseks katastroofiks. Kosmoseuurimine on jäänud ohtlikuks ettevõtmiseks, mida näitab kahe kosmosesüstiku ja arvukate muude kosmoselaevade kaotus avariides õhus või stardiplatvormil. Tenerife lennuõnnetus (1977), Bhopali gaasikatastroof (1984) ja Tsernobõli plahvastus (1986) on edasised näited sellest, kuidas inimesed ei suuda sageli kontrollida seda, mida nad loovad.