Devoni ajastul asus Eesti ala Laurussia kontinendil, mis asus ekvaatori lähistel. Laurussia koosseisu kuulusid praegune Põhja-Ameerika, Gröönimaa, Teravmäed, Inglismaa, Baltoskandia ja Vene tasandik. Mandrit läbis kirde-edela suunaline Kaledoonia mäestik, mis paiknes praeguse Atlandi ookeani kohal.

Kesk-Devonis hakkas Laurussia vajuma ja tema tasandikulised alad mõlemal pool Kaledoonia mäestikku kattusid laiade ja madalate meredega. Merede pealetung saavutas maksimaalse ulatuse Hilis-Devonis. Eesti jäi kogu selle aja jooksul Skandinaavia mäestiku eelsele alale, maismaa ja mere vahelisele võitlusväljale. Devoni lõpul Eesti aladelt meri taandus.

Devoni alguse paari esimese aastamiljoni jooksul oli meie aladel soe madal meri, kus settisid liivalasundid. Järgnes umbes 15 milj. aastat kestnud nn. geokraatne periood, mida Eestis tunnistavad üksikud ajutistes veekogudes tekkinud liiva- ja savilasundid.

Uus mere pealetung algas Alam-Devoni lõpus idast ja lõunast. Valdavalt settisid liivakivid, harva leidub ka savisid ja lubjakive. Kesk-Devoni algust tähistab Eesti läbilõikes 15-47 m paksune madalmeres ja deltaaladel kuhjunud liivakivilasund, mis kuulub Pärnu lademesse. Kesk-Devoni teisel poolel hakkas mereline bassein uuesti taanduma, merelised tingimused vaheldusid maismaalistega. Settisid savikate kihtidega liivakad setted, jättes meile 200 m paksuse lasundi, mis jaguneb Aruküla, Burtnieki, Gauja ja Amata lademeks.

Uus mere pealetung idast algas Hilis-Devonis. Toimus lubjakivilasundite kuhjumine. Eesti territooriumist haaras see bassein ainult äärmise kaguosa.

Maavarade poolest pole Eesti Devon eriti rikas. Kõige olulisemaks on klaasiliiv, mida Piusal on kaevandatud XX sajandi algusest. Devoni savisid on kasutatud telliste valmistamiseks nii Lääne- kui Kagu-Eestis. Kagu-Eestis avanevaid lubjakive on kasutatud nii lubjapõletamiseks kui ka ehituskiviks.

Vaata lisaks siit!