Maailm devoni ajastul
Vaata geokronologilist tabelit Vikipeediast!
Devoni ajastu alguseks oli Laurentia (Põhja-Ameerika) ürgmanner liitunud Baltika (Põhja-Euroopa) ürgmandriga, moodustades liitmandri Laurussia. Liitumisel pressiti mandrite servaalad kõrgeks Kaledoonia kurdmäestikuks, mis kulges üle praeguste Briti saarte, Skandinaavia poolsaare Teravmägedeni. Arvatakse, et tekkinud mäestik oli kõrgem praegusest Himalajast.
Vaata mandrite liikumise laamtektoonilise rekonstruktsiooni animatsiooni siit, vali SISENE - KALEDOONIA KURRUTUS
Vaata devoni mandrite paiknemise kaarti siit!
Laurussia paiknes palavvöötmes ja toimus intensiivne kivimite murenemine. Peenem murendmaterjal kanti jõgede poolt mäestikueelsele tasandikule. Seal moodustusid madalates veekogudes paksud punase liivakivi lasundid, mida 19.saj. hakati nimetama terminiga "vana punane liivakivi" (ingl.k. Old Red). Devoni ajastu vältel kulusid Kaledoonia mäed madalamaks, meri tungis kaugemale sisemaale, liivade settimise ala vähenes ja karbonaatsete setendite ala laienes. Teiste ürgmandrite arengus nii olulisi muutusi ei tekkinud, kuid kõik mandrid liikusid põhja suunas. Laurussia säilitas oma ekvatoriaalse asendi kogu devoni jooksul. Devoni ajastu lõpul põrkus Gondwana põhjaserv kokku Laurussia mandriga. Kokkupõrke tagajärjel hakkasid kerkima Kesk-Euroopa hertsüünilised mäestikud (Ardennid, Tüüringi mäed, Sudeedid jt.), mis kujunesid lõplikult välja järgneval Karboni ajastul.
Maa ajaloos on olnud Devoni ajastu üks palavamaid, mil maakera keskmine temperatuur oli 10-15 kraadi tänapäevasest kõrgem. Soojades troopikameredes vohas rikkalik põhjaelustik, moodustusid korallidest ja kihtpoorsetest käsnadest (stromatopooridest) koosnevad rifid. Kesk-Devonis hõlmasid rifid kümme korda suurema pindala kui tänapäevased korallrahud.
Devoni ajastut tuntakse kalade ajastuna.
Ookeane, jõgesid ja järvi täitsid mitmesugused liigid, millest enamik ei
sarnanenud ühelegi tänapäevasele liigile. Veevallas valitsesid
soomustatud rüükalad, nagu koletislik üheksa meetri pikkune Dunkeosteus,
ning tänapäevastele kopskaladele sarnanevad sagaruimsed kalad.
Kiiruimsed kalad, haid ja neljajäsemelised vee-elukad olid vähemuses.
Pilt Wikimedia Commons
Devonis sai alguse Maa massilisne asustamine maismaataimestikuga. Taimkatte tormiline areng muutis oluliselt atmosfääri koostist, kasvas hapniku sisaldus (fotosüntees). Selle tulemuseks oli kliima järkjärguline jahenemine, mis päädis jääaja tekkega ajastu lõpul. See põhjustas taimede ja loomade massilise väljasuremise. Eriti kannatasid soojalembesed rifielanikud - tabulaatsed korallid ja kihtpoorsed käsnad, kes devoni lõpus välja surid.
Uued kivistiseleiud ja
analüütilised tehnikad on andnud aimu Hangenbergi katastroofi täielikust
mõjust. Vastavasisuline uurimus avaldati ajakirjas Proceedings of the
National Academy of Sciences. Tegemist
on pöördelise sündmusega, mis pani aluse selgroogsete bioloogilisele
mitmekesisusele sellisel kujul, nagu me seda praegu tunneme.
Ohio ülikoolis
koostatud uurimuses tegid paleontoloogid kolme elustikurühma
fülogeneetilise analüüsi, uuriti karpe, käsijalgseid (brahhiopoode) ja
röövtoidulisi lülijalgseid. Kõik need väikesed, kõva kestaga
kaetud loomad olid Devoni ajastu meredes tavalised. Lisaks leidus
tolleaegses ookeanis veel kalu ja väiksemaid loomakesi nagu meriliiliad.
Elu oli hakanud siiski ka maismaale jõudma - esmastest taimekooslustest
võis leida ürgseid kahepaikseid.
Mandrite omavahelisel ühinemisel
ja mere taseme tõusul tekkisid erinevate elutingimustega uued
elupaigad. Need liigid, mis suutsid uutes tingimustes ellu jääda ja
levida, muutusid nii arvukaks, et hakkasid põhjustama halvemini
kohanevate taksonite kadumist ja takistama uute liikide tekkimist.
Tavapäraselt
kasutatakse Devoni lõpu sündmuste kirjeldamiseks terminit massiline
väljasuremine, kuid tõenäoliselt oli see bioloogilise mitmekesisuse
kriis. Kogu mereline ökosüsteem varises kokku, kirjeldavad
paleontoloogid kauges minevikus toimunud sündmusi. Maailmamere liikide
arv vähenes tunduvalt. Korallrahud tekkisid Maale
uuesti alles 100 miljoni aasta pärast. Ka teiste mereloomade – näiteks
hiidmõõtmetes kalade, käsnade ja käsijalgsete hulk vähenes oluliselt.
Uurimuses on öeldud, et minevikus toimunu on väga sarnane tänapäevastele
sündmustele, kuna ka tänapäeval on paljudes elupaikades probleemiks
invasiivsed liigid, mis tõrjuvad põlised taimed ja loomad välja. Lisaks
surevad liigid välja palju kiiremini kui kauges minevikus.
Loe devoni kohta lisaks Vikipeediast!
Vaata videot devoni ajastu kohta!