Devoni ajastu lõpupoole kattis Eesti äärmist kaguosa madal soojaveeline meri, kus settisid lubimuda ja kips. Neist kujunesid lubjakivid, dolomiidid ja kipsilasundid. Devoni liivakividest võib leida kalade luude kilde.

Eesti Devoni ladestu liivakivid on tuntud eelkõige ürgsete kalade poolest, kelle pikkus võis ulatuda mitme meetrini. Leidub ka fosfaatseid käsijalgseid ja taimejäänuseid.

Devoni kivimite paksus võib kohati ulatuda 500 meetrini, kõige paksemad ladestud on just Kagu-Eestis. Devoni ajastul (405-350 milj. a. tagasi) valitses Eesti aladel terrigeenne settimine. Nendes setetes on tähtsamateks kivististeks lõuatud, rüükalad, akantoodid ning vihtuimsed kalad või nende soomused. Leidub ka kopskalade ja kiiruimsete kivistisi ning Pärnu lademest on leitud psilofüütide (algeliste maismaataimede) jäänuseid. Devoni ladestu kogupaksus on kuni 450 m (Kagu-Eestis). Devoni ladestu maavaradest on tähtsamad Gauja lademe klaasiliiv (Piusa maardla), Burtnieki lademe raskestisulav savi (Joosu maardla), samuti varustab devoni ladestu Lõuna-Eestit põhjaveega, mis enamasti puhas ja surveline.