"VÄIKE JÄÄAEG" (VJA), NAGU KLIMATOLOOGID SEDA NÄHTUST NIMETAVAD, POLNUD OTSENE KATASTROOF NAGU MAAVÄRIN VÕI VULKAAN, VAID PIKAAJALINE KLIIMAMUUTUS, MIS AJA JOOKSUL KATASTROOFILISED TAGAJÄRJED PÕHJUSTAS.

13.ja 19. sajandi vahel toimus põhjapoolkeral pidev keskmise temperatuuri langus, mille kõrgpunkt oli umbes 1550. ja 1850. aasta vahel.

LÜHEMAD KASVUHOOAJAD

VJA põhjuste üle on palju vaieldud ja nad jäävad vastuoluliseks, kuid peamine väljapakutud põhjus on üldine päikese aktiivsuse vähenemine ja globaalse vulkaanilise aktiivuse tõus, mis tähendab, et vulkaanilised emissioonid varjutavad atmosfääri ja vähendavad nii päikesevalguse hulka, mis maani jõuab. Mis selle põhjus ka ei olnud, langesid temperatuurid järjest pikemate talvede jooksul rekodilisele tasemele - talved muutusid nii jäiseks, et puhuti said newyorklased üle New Yorgi sadama jalgsi Manhattanilt Staten Islandile kõndida ning Londoni elanikud võisid samuti üle Thamesi jõe jalutada. Sellel olid siiski arvukaid kahjulikke sotsiaalseid tagajärgi, mis lõpuks miljonitele elu maksid.

GLOBAALNE MÕJU

Põllumajanduses lühenes kasvuhooaeg kuni kahe kuu võrra, mis ei vähenenud ainult kasutatavate kultuuride hulka, vaid ka seemne hulka, mis aasta lõpuks külvamiseks üle jäi ning jahedad vihmased suved soodustasid seenhaiguste levikut põllukultuuridel. Kariloomad hukkusid samuti külma ja söögipuuduse tõttu. Selle tulemuseks oli näljahäda - 1315. aastal suri Euroopas 1,5 miljonit ja viljaikaldus Prantsusmaal 1693. aastal põhjustas mitu miljonit surma, mis on ainult kaks näidet väikese jääaja ohvitest. Kaugel põhjapoolsemas kliimas hävitas suurenenud jäätumine ja lumesadu terveid linnu ning mõnel juhul tsivilisatsioone- Islandi elankkond langes 50 % võrra ja Gröönimaa viikingid surid täiesti välja. Madalad temperatuurid nõrgestasid inimeste immuunsust, aidates kaasa selliste epideemiate levikule nagu katk. Väike jääaeg soodustas ka suuri ühiskondlikke rahutusi.

Loe lisaks Wikipediast!