Ülem-Ordoviitsiumi ladestik (460-440 milj. a. tagasi) on Eestis esindatud 9 lademega, mis on ülenevas järjekorras Kukruse, Haljala, Keila, Oandu, Rakvere, Nabala, Vormsi, Pirgu ja Porkuni. Lademe paksus on näit. Raplas 136 m ja Valgas 85 m. see kõneleb mere soojenemisest, mis kiirendas settimist. Põhja-Eestis esinevad puhtad kuni savikad lubjakivid ja lõuna-Eestis savikad lubjakivid ning merglid.

Ülem-Ordoviitsiumi lademete avamused kulgevad lääne-idasuunaliste vöönditena Põhja- Eestis kuni Haapsalu - Risti - Tamsalu - Mustvee jooneni.

Hilis-Ordoviitsiumi alguses Kukruse eal (iga - ajavahemik, mil settisid teatud kivimid) settisid Eesti põlevkivid. Põlevkivi teke seostus merepõhja vajumise, mere sügavnemise ja savimaterjali intensiivsema sissekandega maismaalt. Selline olukord kestis ka järgnenud Haljala ja Keila eal.

Sellesse ajavahemikku jääb tugev vulkaaniline tegevus Baltika ürgmandriga külgnevais ookeanides. Vulkaanidest väljapaiskunud vulkaaniline tuhk langes ka Eesti ala katnud mere põhja, moodustades vulkaanilise tuha ehk bentoniidi vahekihte. Nende savitaoliste vahekihtide paksus kuni 60 cm (Hiiumaal Haljala ja Keila ledeme piiril). Vulkaaniline materjal levinud Suurest Järvistust kuni Peipsini. Tegemist võis olla viimase poole miljardi aasta kõige võimsama vulkaanipurskega.

Varem 455 mil. a. tagasi Haljala ea algul vapustas Eesti ala hiidmeteoriidi langemine praeguse Kärdla lähedale, mis tekitas 4 km läbimõõduga ja 540 m sügavuse plahvatuskraatri. U. 20 m sügavuses meres tekkinud kraatrisüvend täideti Ordoviitsiumi lõpuks meresetetega ja on praegu jälgitav katkendliku ringvalliga.

Vaata lisaks!

Haljala eal toimusid muutused ka loomariigis. Kivimtest maailma vanimate merisiilikute ja sarvekujuliste korallide rugooside kivistisi.

Keila ea teises pooles toimus Paleobalti meres järsk madaldumine mistõttu Vasalemma ümbruses hakkasid kuhjuma okasnahksete skeletiosistest koosnevad lubiliivad, mis kivistumisel moodustasid Vasalemma kihistu puhaste lausdetriitsete lubjakivide lasundi. Viimasega on seotud Eesti aluspõhja vanimad rifimoodustised. See tõendab, et Baltika ürgmanner oli jõudnud oma teekonnal lõuna-parasvöötmest troopikasse.

Ülem-Ordoviitsiumi teist poolt iseloomustavad puhtamate lubjakivide tsükliline vaheldumine savikamatega ja merglitega. Arvatakse, et oli tingitud niiskete (humiidsete) ja kuivade (ariidsete) kliimaperioodide vaheldumisest. Niisketel perioodidel kanti veevooludega maismaalt rohkem savimaterjali , kuivadel perioodidel sissekanne vähenes.

Ordoviitsiumi lõpus leidis aset Sahara mandrijäätumine kahe jääaja ja kahe jäävaheajaga. Maailmamere tase langes kuni 100 m. Kliima jahenemine ei mõjutanud ekvaatori lähistele jõudnu Paleobalti mere temperatuuri. Võib-olla isegi temp. tõusis, sest veetase alanes. Seetõttu tekkisid Põhja-Eestis sel ajal madalaveelised korallide ja stromatopooriderikkad rifimoodustistega lausdetriitsed lubjakivid, mis kuuluvad Porkuni lademesse. Oletatavasti tekkisid need kivimid jäävaheajal. Eelnenud ja järgnenud jääaegadel meri taandus Kesk- ja Põhja-Eesti aladelt ning mingeid setteid seal ei moodustunud (nn. settelüngad.)