Ordoviitsiumi ajastu hõlmab geoloogilise ajavahemiku 488-443 milj.a. tagasi.

Vaata geokronoloogilist skaalat Vikipeediast!

Ordiviitsiumit peetakse merede võimutsemise ajastuks. Proterosoikumi ehk Agueooni (vaata geokronoloogilist skaalat altpoolt) lõpul alanud Rodinia ülimandri lagunemine oli poolel teel. Gondwana hiidmandrist eraldunud suuremad mandriplokid - Laurentia (Põhja-Ameerika), Baltika (Põhja- ja Ida-Euroopa), Siber, Kasahstan olid veel üksteisest kaugenemise staadiumis.

Vaata kaarti mandrite asendi kohta Ordoviitsiumis siit!

Kõik mandrid peale Baltika paiknesid troopikavöötmes ja olid suures osas üle ujutatud madalate soojaveeliste meredega. Seal settisid peamiselt lubimuda ja kaaneliiv, mis olid lähtematerjaliks tänapäeva paekividele (lubja- ja dolokividele). Troopilistes meredes vohas rikkalik ja mitmekesine elustik. Ordoviitsiumis täienes see mitmete lomarühmadega. Ilmusid sammallommad, korallid ja käsnad (stromatopoorid). Viimased mängisid hiljem olulist osa riffimoodustajatena. Põhjaelustikus kasvas plahvatuslikult lubikojaga käsijalgsete (brahhiopoodide) ja merepõhjale kinnitatud okasnahksete (meriliiliate ja merikerade)osatähtsus. arvukalt oli ka kambriumi merede valitsejaid lülijalgseid trilobiite. Just nende loomarühmade lubiskeletid ja skeleti purdosad (kaaneliiv ehk detriit) moodustavad lubjakivide põhilise koostisosa. Ordoviitsiumi ajal toimus merede asustamine passiivselthõljuvate kitiinse kojaga graptoliitide ja aktiivselt ujuvate kiskjalike peajalgsete molluskite nautiloididega.. Meredes ujus ringi ka vanimaid keelikloomade hulka kuuluvaid konodondiloomi ja isegi kalu.

Maismaa osatähtsus oli Ordoviitsiumi ajal väike, moodustades 5-10% Maa pindalast. Mandrite pinnamood oli madal ja tasane. Mänedel mandriservadel esines vulkaanilisi mäeahelikke. Sellisteks piirkondadeks oli Apalatšide ja Briti-Skandinaavia kurdmäestike esimesed ahelikud. Samuti Austraalia idaranniku ja Uus-Meremaa piirkond, mis moodustasid tollal Gonwana hiidmandri kirdeosa. Aktiivne vulkaaniline tegevus olika Kasahstanis ja Uuralites. Ordoviitsiumit peetakse kõige intensiivsema vulkaanilise tegevuse ajastuks. Vulkaanilist materjali on leitud ka Eesti geoloogilistest läbilõigetest.

Maismaa oli Ordoviitsiumis organismide poolt peaaegu asustamata. Kindlasti puudusid maismaaloomad. Ordoviitsiumi teises pooles primitiivsed samblataolised maismaataimed - ürgraikad.

Ordoviitsiumiajastu kliimat peetakse soojaks ja niiskeks, kuid ajastu lõpus toimus järsk jahenemine. See lõppes mandrjää tekkega lõunapooluse kohal paiknenud Põhja-Aafrikas. Üldine külmenemine, mida nimetatakse Sahara jäätumiseks, koosnes vähemalt kahest jääajast. Külmenemisega kaasnes ookeanipinna alanemine 50-100 m võrra ja madalmered muutusid maismaaks. Sellega seoses toimus Ordoviitsiumi lõpus mereelustiku massiline väljasuremine, mis on liikide ja perekondade kadumist arvestades ulatuselt teine väljasuremine viimase 500 milj. a. jooksul.

Nüüdne Eesti ala kuulus Ordoviitsiumis Baltika ürgmandri koosseisu, mis hõlmas praeguse põhja- ja Ida-Euroopa, s.o. Fennoskandia kilbi ja Vene lavamaa. Idast piiras seda kolmnurkse kujuga hiidmandrit Paleo-Tethyse ookean, edelast väinataoline Törnquisti meri ja loodest Iapetuse ookean. Ordoviitsiumiajastul oliPeaaegu kogu Baltika ürgmanner üle ujutatud madala Paleobalti merega, vaid Karjala-Koola ja Valgevene-Ukraina piirkonnas oli kaks suuremat maismaa-ala. Ordoviitsiumis lõunapoolkeral asetsenud Baltika ürgmanner nihkus pidevalt põhja poole, läbides lõunaparasvöötme ja subtroopika. Ajastu lõpuks oli Eesti jõudnud 15-20 lõunalaiuskraadle. Merevee järk-järguline soojenemine mõjutas settimise protsessi Paleobalti meres. Eesti paiknes selle mere suhteliselt madalal äärealal, rand jäi Soome kohale ja meri sügavnes lõunapoole.

Vaata mandrite liikumise laamtektooniline rekonstruktsiooni animatsiooni siit!