Paljandid on kohad, kus pinnakatte alt on näha aluspõhja kivimeid.

Pangad on meremurrutuse tagajärjel aluspõhja kivimitesse tekkinud rännajärsakud. Oma väljanögemiselt on pangad erinevad: ühtse püstise seinana kerkivad, murrutuskulbastega järsakud, või astangutena maismaa suunas tõusvad astangud. On otse merre laskuvaid, - aktiivseid ja kaugel sisemaal olevaid hääbunud panku. Viimased kujutavad endast Balti mere varasemate arengustaadiumide rannajärskuid. Panga nägu sõltub teda moodustavatest kivimitest, nende koostisest, kihilisusest, lõhelisusest, aga ka aluspõhja pealispinna reljeefist. Püstised seinad tekivad kui panka moodustunud kivimid on ühtlase tugevusega. Murrutuskulpad tekivad pankadele, millede alumise osa kivimid on meremurrutusele vähem vastupidavad kui ülemise osa kivimid. Pankade ilme on pidevalt muutuv. Ja seda eelkõige tugevate tormide tõttu, mil veetase tõuseb ja lainete purustav jõud suureneb.

Peale pankade jt. looduslike paljandite on aluspõhja kivimid paljastununud ka paemurdudes ja karjäärides.

Geoloogidele on pangad ulatusliku paljandid, kus on võimalik uurida neis esinevaid kivimeid ja kivimites olevaid kivistisi.

Ordoviitsiumis settinud kivimeid võib leida Soome lahe rannikult Põhja- ja Loode-Eestis kuni Haapsalu - Risti - Tamsalu - Mustvee jooneni.

Vaata ka Eesti aluspõhja kaarti!

Olulisemad Ordoviitsiumi paljandid on:

• Pakri poolsaare läänerand
• Vasalemma killustikukarjäär
• Ontika pank
• Kohtla kaevanduspark-muuseum
• Porkuni paemurd