Sõnaline e. verbaalne suhtlemine moodustab vaid osa meie igapäevasest suhtlemisest. Teine osa, mis ei ole sugugi vähemoluline suhtlemisel, on mitteverbaalne e. kehakeel.

Mitteverbaalse suhtluse võib jagada kaheks:

• Liigutused: näoilme, žestid, kehahoiak

• Ruumisuhted: kui kaugele te vestluspartnerist hoiate.

Kehakeele mõistmine on hädavajalik, sest näoilme ja liigutused annnavad jutu mõtet rohkemgi edasi kui sõnad ise.

Albert Mehrabiani andmeil jaotub sõnumi mõju järgnevalt:

7% verbaalne (sõnad)

38% vokaalne (hääle tugevus, toon, rütm jne.)

55% kehakeel (põhiliselt näoilme)

Sageli on kehakeel usaldusväärsem kui sõnaline suhtlemine.

Vahel võib märgata, et kehakeele märgid ja sõnaline suhtlemine on omavahel vastuolus. See tekitab meis segadust, usaldamatust ja kahtlusi.

Nägu on inimese kõige väljendusrikkam kehaosa. Miimilised näolihased reageerivad väga kiiresti inimeses toimuvatele mõtlemisprotsessidele, tundevarjunditele ja emotsionaalsele seisundile.

Žestid

Käed. Rusikasse tõmbunud käed annavad märku vihast või pingest. Avatud pihuga väljasirutatud käed viitavad siirusele. Kui samas asendis kehitatakse õlgu, öeldakse kehakeeles:"Kust mina pean seda teadma?" või "Ma ei saanud sinna midagi parata."

Rinnal ristatud käsi tõlgendatakse kaitsepositsiooni või salatsemissooviga.

Jalad. Sageli on jalad ja jalalabad pööratud inimese poole, kellest olete kõige rohkem huvitatud. Kui istute, jalg üle põlve, ja kiigutate seda, võib seda tõlgendada tüdimuse, ärrituse või huvipuudusena.

Kehahoiak ja hingamine. Kühmus olek võib olla märk tujutusest, väsimusest, alavääsustundest või soovist märkamatuks jääda. Sirget selga seostatakse tavaliselt parema tuju, suurema enesekindluse ja avalama olekuga kui kühmus kehahoiakut.

Pinges ja jäik kehahoiak annab samuti märku kaitsepositsioonist, vaba olek aga avatusest.

Kiiret hingamist seostatakse erutuse, hirmu, ärrituse, suure rõõmu või ärevusega. Hinge kinni hoides ja aeg-ajalt õhku ahmides võib aimata ärevust või pinget.

Ruumisuhted. Ruumisuhteid uurib eraldi teadusharu- prokseemika.

See käsitleb mugavat vahemaad kahe suhtleja vahel, on nn. oma ruum, mida me privaatselt vajame, et ennast suhtlemisolukorras hästi tunda.

Erinevates suhtlussituatsioonides on see erinev. Endale lähedaste ja kallite inimestega suheldes on see vahemaa väike, kuid tavasuhtluses tuttavatega või enese hästi tundmiseks ametkondlikkus suhtluses vajame juba suuremat vahemaad suhtluspartnerist.

Erinevust võime tajuda ka kultuurikontekstist sõltuvalt. Tavapäraselt vajab põhjamaine inimene, kelleks ka meie end eestlastena võime lugeda, suuremat distantsi oma suhtluspartnerist kui lõunamaine inimene.

Liigselt kehakeele märkidele keskendudes võime ka eksida. Näiteks situatsioon, kus rinnale ristatud käte põhjustajaks on inimese külmatunne, kuid meie tõlgendame seda kaitseseisundina. Paljudel inimestel on harjumus istuda jalg üle põlve, ning me läheme eksiteele, kui alati tõlgendame seda tüdimuse märgina.

Vaata järgnevat videot kehakeelest. Milliseid sõnumeid edastavad käte asendid?