Araabia gastronoomia algus
Meie gastronoomia algus on Lähis-Idas: Pärsias, Egiptuses, Palestiinas. Kõikide Lähis-Ida maade toit on põhimõtteliselt väga lihtne ja ei nõua isegi mitte eriti palju tööd. Kõige aluseks on olnud karjakasvatajate ehk beduiinide köök. Lähis-Idas on sajandeid kasutatud palju maitseaineid, palju varem, kui meie neid tundma õppisime.
Vürtsid ja suhkur.
Vürtsidega kauplemine oli alates Rooma riigi hukust 475. pKr kuni 1500. pKr kindlalt araablaste käes. Veneetsia ja Araabia vahel olid sõlmitud kokkulepped vürtsikaubanduse kontrollimiseks. Kõik idamaade kallid vürtsid tuli sisse vedada Veneetsia kaudu. 1400. aastal tõusis vürtside hind Euroopas rekordtasemele nt 1/2 kilogrammi muskaati maksis 7 rasvast härga. Soov ise vürtse nende päritolumaadest sisse vedada ja nendega äri ajada oli ajendiks, miks Christoph Kolumbus 1492. aastal asus Hispaania kuningakoja ülesandel teele Indiasse, maale, kus kasvab peamine huviobjekt pipar. Lisaks vürtsidele valitsesid nad ka suhkrukaubandust. Vallutatud aladel lõid araablased suhkrurookasvandusi: Egiptuses, Hispaanias. Londoni turul oli 1319. aastal 1 kg suhkru hind ümberarvestatuna meie tänapäevastesse hindadesse (2004. a) 14 000 krooni. Suhkur polnud rahvakaup.
Araabia toidud on tänini endisaegsete roogade sarnased, isegi samade nimedega. Islami sünniaegadel olid araablased üsna algelised, nende toit oli piim, lambaliha ja datlid. Datlite toiteväärtust võrreldi lihaga ja nad on olnud peamiseks toiduks fellahide (paiksed põlluharijad oaasides) menüüs.
Bagdadi kaliifide (kaliifidele kuulus nii vaimulik kui ka ilmalik võim esimestes pärast Muhamedi surma rajatud riikides) kulinaaria saavutas oma tipu 8. - 10. sajandil pKr.
Tegemist oli õukonnaköögiga, kust on jäänud teateid röstitud
kitsetalledest, faasanitest ja kanadest. See "kõrge köök" levis muide
ka Damaskusesse. Sellele järgnes omal ajal teine suur kulinaarne
valitsemisperioon, Osmanite riigi aeg.
Araabiast on teada arst Ibn Botlani poolt kirjutatud 11. saj esimene tervishoiukäsiraamat "Tacuinum Sanitatis", mis tõlgiti 13. saj araabia keelest ladina keelde ja 1390a. illustreeriti see Lombardias. Selle käsiraamatu järgi väideti, et kõiki toiduaineid saab iseloomustada nelja äärmusliku omadusega: külm, soe, niiske ja kuiv. Vastavalt sellele, milliste omadustega oli tooraine, valiti selle töötlemise viis ja maitset täiendavad ained. Toored puuviljad, näiteks õunad ja pirnid, olid iseloomult külmad ja niisked. Enne tarvitamist tuli neid kuumutada (keeta või küpsetada) tulel ja lisada aineid, millel olid külma ja niisket tasakaalustavad omadused, näiteks mett (soe ja niiske) ja vürtse (soojad ja kuivad).
Pilt raamatust Tacuinum Sanitatis "Safranikorje" 15. saj
Toiduvalmistamise juhised, mis hiljem levisid Euroopas koos araabia tervishoiualaste käsiraamatute tõlgetega, järgisid eeskätt eliit-tarbijad.
Esimene säilinud kirjalik martsipaniretsept pärineb Pärsiast. Sealne arst Abu-Bakr Mohammad Ibn-Zakariya al-Razi ehk Rhazes (865 – 925) ülistas seda idamaist hõrgutist eeskätt kui ravimit. Ta toonitab martsipani soodsat mõju nii aju mahule kui ka talitlusele, kuid manitseb liialdamise eest, mis võib põhjustada rasvumist.
Litsenseeritud: Creative Commons Attribution-NonCommercial-ShareAlike 2.5 License