Lõuatud on primitiivsed selgroogsed, kelle põhitunnuseks on lõualuude puudumine ja kõhrest luustik. Lõuatute kehakuju oli lihtne - tilga, värtna või ketta taoline. Uimedest oli olemas vaid suur sabauim.

Esimesed lõuatud ilmusid Vara-Ordoviitsiumis, nende õitseng oli Siluris ja Devonis. Devoni lõpus suri enamus lõuatuid välja. Tänapäeva on neist jõudnud vaid vähesed sõõrsuud (pihklased ja silmud).

Lõuatute hulka kuuluvad maailma vanimad selgroogsed - Vara-Ordoviitsiumis ilmunud hästi säilinud Arandaspis Austraaliast ja Sacabambaspis Boliiviast. Eesti vanimate lõuatute leiud pärinevad Siluri ladestust, Devonist on leitud rohkesti nende luuplaate - ka kõige aegade suurima lõuatu Tartuosteuse osi. Lõuatud toitusid vees olevast hõljumist ja põhjamudast.

Lõuatute hulgas eraldatakse erikilbilised, telodondid, luukilbilised, galeaspiidid ja sõõrsuud.

a b c d

Luukilbilised

a b c
Lõuatute rekonstruktsioonid: a - erikilbiline; b - telodont; c - kilbitu