Ülem-Siluris tekkisid madalaveelistes laguunides  savikad dolomiidid, milles esineb kuivalõhesid ning  meriskorpionide (eurüpteriidide) ning lõuatute kalade kivistisi. Lademete avamustest lõuna pool, kus meri oli sügavam, asendusid laguunidolomiidid mudalis-detriitsete lubjakividega. Viimased on iseloomulikud ka läbilõikes järgnevale Kuressaare lademele. Siluri viimased lademed, Kaugatuma ja Ohesaare, torkavad silma selle poolest, et neis on savimaterjali sisaldus tunduvalt suurenenud. Valdavad kivimid on merglid, milles lubjakivid esinevad õhukeste vahekihtidena või üksikute paksemate (3-5 m) lasunditena. Viimased koosnevad valdavalt jämedateralisest krinoidlubjakivist. Savimaterjali sisalduse tunduv suurenemine annab tunnistust sellest, et Kaledooniline mäestik Baltika ürgmandri loodeserval oli jõudnud intensiivse kerkimise staadiumisse. Sealt kanti vooluvetega rohkesti peent savimaterjali üha taanduvasse Paleobalti merenõkku, mis Siluri lõpul taandus Eesti alalt jäädavalt ja täideti Devoni alguses täielikult savisetenditega.