Kui elusolend looduses hukkub, laguneb tema keha kiiresti mikroorganismide toimel. Erandiks on kindlad keskkonnatingimused, mille puhul võib see säilida kivistisena. Surnud organismid säilivad kivististena juhul, kui nende mineraalsed või pehmed koed on asendunud keemiliste reaktsioonide käigus hästi säilivate mineraalidega, kõige sagedamini kaltsiidi, apatiidi, räni või püriidiga. Säilida võivad ka kitiinist või muust tugevast orgaanilisest materjalist koed. Hapnikuvaesetes tingimustes võib hukkunud organismi keha pääseda kiirest lagunemisest bakterite toimel. Soodsatel tingimustel võivad ka pehmed kehaosad asenduda mineraalidega, säilitades oma kuju miljoneid aastaid.

Maa vanust on hinnatud u. 4,56 miljardile aastale. Elu tekke tõenäoliseks ajaks Maal on peetud ajavahemikku 4-3,5 miljardi aastani. Ligi 3,5 miljardi aasta vanustest kivimitest on leitud stromatoliite - kihilisi struktuure, mis võivad tekkida mikroorganismide tegevuse tagajärjel, kuid ka keemilisel teel. 1980-1990. aastail peeti vanimateks kivimitest leitud elu jälgedeks 3,8 miljardi aasta vanuseid kemofossiile - grafiiditeri Gröönimaalt või 3,5 miljardi aasta vanuseid bakterisarnaseid kivistisi Austraaliast, kuid hilisemad uurimused on need hüpoteesid ümber lükanud. Praegu teadaolevad vanimaid mikroorganismide kivistisi vanusega umbes 2 miljardit aastat on teada umbes kümnest leiukohast. Tuntuim neist on Gunflinti kihistu Ontario järve kaldal Kanadas. Kambriumi ajastu meredes, u. 540-520 miljonit aastat tagasi toimus tormiline hulkraksete loomade ehitustüüpide areng (nn. Kambriumi plahvatus), mille käigus evolutsioneerusid peaaegu kõigi tänapäeval tuntud hõimkondade varaseimad esindajad: ainuõõssed, ussid, limused, lülijalgsed ning ka keelikloomad. Keelikloomadest arenesid hiljem kõik selgroogsed, sh. imetajad, kelle hulka kuulub ka inimene. Elustiku arengut Vanaaegkonnas mõjutasid väiksem väljasuremine Kambriumi ning suured väljasuremised Ordoviitsiumi, Devoni ja Permi ajastu lõpul. Kambriumi ajastu lõpul hävisid Kambriumile tüüpilised lülijalgsete liigid, kes moodustasid üle 70% Kambriumi liigilisest mitmekesisusest. Sellele järgnes elustiku arvukuse taastumine ja mere-elustiku mitmekesisuse märgatav kasv Ordoviitsiumi ajastu alguses. Kliima jahenemine ja mandrijäätumine tõid kaasa suure väljasuremise Ordoviitsiumi lõpul.

Eesti settekivimid on maailmas haruldased ja neis leiduvad kivistised hästi säilinud, kuna nad on püsinud sadu miljoneid aastaid peaaegu muutumatuna, jäädes puutumata kurrutusest ja sügavale mattumisest.

Eesti Siluri ladestu lubjakivides leiduvad kivististised levivad valdavalt Saaremaa rannikul ja Läänemaa Siluri klindi paljandites. Põhja-Saaremaal leviva Jaani lademe alumises osas on oma suuruse tõttu kõige silmatorkavamateks kivististeks kiivrit meenutavad stromatoporoidid e. kihtpoorsed, kes kuuluvad käsnade hulka. Suuremate kihtpoorsete läbimõõt võib ületada 20 cm. Rikkalikult esineb ka korallide kivistisi - kärjekujulisi tabulaate ja koonilise kujuga rugoose. Enamik Siluri kivistisi kuulub rühmadesse, mida võime kohata ka Ordoviitsiumis - siingi võime leida arvukalt käsijalgseid, sammalloomi, trilobiitide pea- ja sabakilpe ja teisi kivistisi. Mandri-Eestis on üheks omapärasemaks Siluri kivististe leiukohaks käsijalgse Borealis massilise kuhjumise tagajärjel moodustunud Borealis-lubjakivi, millega saab tutvuda Tamsalus, kus selle kivimi ja sellest lubja tootmise tutvustamiseks on rajatud Lubjapark. Eesti Devoni ladestu liivakivid on tuntud eelkõige ürgsete kalade poolest, kelle pikkus võis ulatuda mitme meetrini. Leidub ka fosfaatseid käsijalgseid ja taimejäänuseid.