Siluri ajastu kestis 443- 416 milj. aastat tagasi.

Vaata geokronoloogilist skaalat Vikipeediast!

Siluri 27 milj. aastat võib pidada pöördeliseks ajastuks, kuna Agueooni (Proterosoikumi) lõpul alanud Rodinia ülimandri lagunemise staadium asendus sel ajal mandrikildude koondumise ja taasühinemise staadiumiga. Algas see Baltika ürgmandri liitumisest Avalonia pisimandriga ja nendevahelise Törnquisti mere kadumisest, mis leidis aset Ordoviitsiumi lõpus. Baltika ürgmanner hõlmas praeguse Põhja- ja Ida-Euroopa. Avalonia pisimanner aga praeguse Põhja-Saksamaa, Madalmaad, Inglismaa ja tükikese Põhja-Ameerika idarannikust. Siluris lähenesid Baltika ürgmanner ja Põhja-Ameerika (Laurentia) ja ühinesid ajastu lõpus täielikult. Liitekohal (end. Lapetuse ookeani kohal) hakkas kerkima Kaledoonia mäestik, mis kulges üle Briti saarte, Lääne-Skandinaavia, Ida-Gröönimaa kuni Teravmägedeni.

Vaata kaardilt mandrite asend Siluris siit!

Maakera teistes piirkondades ei olnud muutused nii suured: endiselt eksisteeris ekvaatorilt lõunanabani ulatuv Gondwana hiidmanner. Meresid esines vaid Gondwana servadel Lõuna-Ameerikas, Austraalias ja Hiinas. Teised mandrid (Laurentia, Baltika, Siber, Kasahstan) paiknesid endiselt ekvaatori piirkonnas, nihkudes põhja suunas. Baltika jäi kogu Siluri jooksul palavvöötmesse. Nii ei mõjutanud tema kliimat kuigi oluliselt ka Siluri alguses Lõuna-Ameerikas ning Aafrikas esinenud jääajad. Püsivalt soojaks läks maakera kliima taas Siluri ajastu teisel poolel. Mandriservadel paiknenud soojades meredes settisid laialdaselt lubisetendid ja vohas rikkalik mereelustik. Kohati esines vulkaane.

Siluri ajastul ei täienenud mereelustik eriti suurel määral uute loomarühmadega. Meredes kasvas korallide ja peagi väljasurnud kihtpoorsete käsnade ehk stromatopooride mitmekesisus ning osatähtsus riffide moodustamisel. Tekkisid esimesed tänapäevastega võrreldavad, sadade kilomeetrite pikkused vallrahud ehk barjäärrifid. Okasnahksete seas loovutasid primitiivsemad, varreta merikerad (tsüstiidid), juhtpositsiooni pikavarrelistele meriliiliatele (krinoididele). Viimaste tihnikud "tootsid" hiigelkogustes skeletiosiseid paksude lubjakivilasundite moodustamiseks. Lülijalgsete seas vähenes pidevalt trilobiitide mitmekesisus ja esinemissagedus, kuid tekkisid sootuks uued evolutsiooni harud, näiteks meriskorpionid (eurüpteriidid), kes suutsid elada laguunides ja saavutada aukartust äratavaid mõõtmeid. Nende skorpionilaadsete seast pärineb ka vanim kindlalt teada olev maismaaloom, iidskorpion. Umbes samast perioodist on teada juba üsna palju maismaataimede kivististe leide. Need lubavad oletada, et Siluri ajastu teisel poolel hakkas tekkima algeline hõre maismaataimestik, mis koosnes primitiivsete eostaimede - ürgraigaste (psilofüütide) esindajatest.

Siluri ajastul toimunud Baltika ja Laurentia mandrite kokkupõrge algas põhja poolt ja jätkus lõuna suunas. Külgsurve tulemusena hakkas kõigepealt kerkima Baltika ürgmandri praegune loodeserv Skandinaavia mäestiku kohal. Samal ajal moodustus nüüdse Läänemere ja Baltimaade kohal kirde-edela suunaline nõgu, milles paiknes Paleobalti mere sügavam telgosa. See ulatus Kesk-Poolast umbes praeguse Eesti lõunapiirini. Surve jätkudes haaras kerkeliikumine järjest suuremaid alasid ja lahekujuliseks muutunud Paleobalti meri taandus järk-järgult edela suunas, kus tal praeguse Poola territooriumil oli ühendus Baltika ning Gondwana vahelise Reini ookeaniga. Mere taandumine ja madaldumine ei olnud kaugeltki pidev ühesuunaline protsess. Selle käigus oli korduvaid vastu pealetunge ja sügavnemisi, mis vähemalt osaliselt olid seotud maailmamere veetaseme muutustega.

Silur jagatakse Eestis kümneks kohaliku nimega lademeks. Siluri lademed avanevad maapinnale Kesk- ja Lõuna-Eestis, Haapsalu - Risti - Tamsalu - Mustvee joonest lõuna pool. Mandri-Eestis on nad kaetud Devoni kihtidega. Siluri avamuse lõunapiir kulgeb üle Tõstamaa - Pärnu - Suurejõe ja Kolga-Jaani Mustvee suunas. Ida-Eestis olid Siluri kihid juba Devoni eel suurelt osalt ära kulutatud. Säilinud on vaid kaks alumist - Juuru ja Raikküla lade. Edela suunas liikudes muutuvad läbilõiked täielikumaks. Ülem-Siluri lademed (Paadla, Kuressaare, Kaugatuma, Ohesaare) on säilinud vaid Saaremaal ja Tõstamaa poolsaare lääneservas, kõige ülemiste lademete (Kaugatuma, Ohesaare) levila piirdub Sõrve poolsaarega.

Vaata mandrite liikumise laamtektoonilise rekonstruktsiooni animatsiooni siit!

Loe siluri ajastu kohta ka Vikipeediast!