Mis on enesehinnang ja kuidas see meid mõjutab?

Enesehinnang tähendab seda, mida inimene arvab enda ja oma hakkamasaamise kohta. See on sinu väärtus su enda silmis ehk mis tunne on tegelikult olla sina. Enesehinnang määrab su enesetundmise ja käitumise. Sellest sõltub, kas sa söandad suhteid luua või poed peitu oma isikliku kindluse müüride vahele, kas julged viia ellu muutusi ja riskida või kulged elus mööda kitsast (sageli ka igavat), kuid tuttavat-turvalist rada.

Enesehinnang nagu igasugune muu hinnang saab olla adekvaatne ehk tegelikkusele vastav või ebaadekvaatne.

Adekvaatse enesehinnanguga inimene on teadlik oma annetest ja võimetest, ta aktsepteerib end sellisena, nagu ta on ja seetõttu pole tal keeruline taluda kriitikat või tunnistada tehtud vigu. Ta vastutab oma otsuste eest, on valmis muutuma, arenema ja õppima. Selline inimene rajab oma identiteeditunde ja eneseusalduse sellele, mis ta isiksusena on, mitte sellele, milline on ta positsioon ühiskonnas või milliseid rikkusi ta omab.

Ebaadekvaatse enesehinnangu puhul on tegemist nõrkade isiklike piiridega – inimene on allaheitlik ja käitub teiste inimeste kehtestatud reeglite järgi või, vastupidi, kaitseb agressiivselt isiklikku ruumi sageli olematu ülekohtu eest. Selline inimene ei võta vastutust oma elu ja õnne eest, vaid süüdistab ebaõnnes kõiki teisi. Ta kipub end maailma eest peitma, sest on oht pettuda, kriitika osaliseks langeda või hüljatud saada. See aga mõjub niigi madalale enesehinnangule laastavalt. Nii loobub inimene oma unistustest ja plaanidest ning lakkab uskumast enda võimesse midagi elus muuta. Tulemuseks on masendus, depressioon või probleemid füüsilise tervisega.

Enesehinnang saab alguse lapsepõlvest

Enesehinnangu kujunemine algab lapsepõlvekodus. Vanemate hoiakud ja käitumine on see, mille põhjal tekib lapsel ettekujutus enda isikust. Kes on lapsepõlves tundnud piisavalt armastust, hoolivust ja otsustamisvabadust, tunneb end väärtuslikuna ilma, et seda kogu aeg tõestama või teistelt kuulma peaks. Sellisel inimesel on kerge austada iseennast, mõista teisi, suhelda ja end teostada. Seevastu inimene, kes on pärit kodust, kus nõudlikkus, reeglid ja vigade mittelubamine on normiks, on suure tõenäosusega ülemäära kriitiline ja talle on saanud harjumuseks mõista halastamatult enda üle kohut. Sõnum, mis vanematelt temani jõudis, on „ma ei ole piisavalt hea“ ja nii elab ta oma täiskasvanu elu end pidevalt tõestades.

Enesehinnang on väga oluline faktor elus edukalt toimetulekuks.

Enesehinnangut on võimalik muuta ja parandada. Seda saab teha end paremaini tundma õppides, aksepteerides ja austades.Tähtis on andestamine nii iseendale, kui ka teistele.

TULEB ISEENDAGA SÕBRAKS SAADA .