EDO LINN - TÄNAPÄEVA TOKYO - SAI ALGUSE KALURIKÜLAST

1600. aasta paiku aga külake muutus, kui valitsev jaapani ülik Tokugawa Leyasu tegi sellest oma võimukeskuse, kust ta aastal 1603 sai Jaapani ainuvalitsejaks. Kui kogu võim koondus Edosse, kasvas küla linnaks ning seejärel sadade tuhandete elanikega suurlinnaks.

SEISMILINE KATASTROOF

Geoloogiline ala, kus Edo asus, oli ja on seismiliselt väga aktiivne. Jaapani saared asuvad täpselt selles kohas, kus kohtuvad kaks tektoonilist laama - Filipiini mere laam ja Põhja-Ameerika laam. Pidevalt üksteise vastu nihkuvad plokid on regulaarselt kogu Jaapanis maavärinaid tekitanud ning 1703. aastal tabas üks neist Edot tohutu jõuga. Genroku maavärina nime all tuntud sündmus toimus 31. detsembril 1703. aastal sellise intensiivsusega, mis pani maa lainetama ja lammutas Edo haprad puust elumajad mürinal maha; hinnangute järgi oli see umbes 8 palli Mercalli skaala järgi. Umbes 6500 inimest suri selle tagajärjel tekkinud tsunami tõttu, mis tabas Sagami lahe ja Boso poolsaare rannikut. Hinnangute kohaselt võis lõplik hukkunute arv kõigi põhjuste läbi - kaasa arvatud paljud tulekahjud, mis lõõmasid kogu linnas pärast maavärinat - tõusta 150 000-ni.

KORDUVAD KATASTROOFID

See polnud viimane kord ajaloos, mil linna laastas maavärin. 1868. aastast Tokyo nime all tuntud linna elanikkond oli 20. sajandi alguseks kasvanud üle 3,5 miljoni. 1. septembril 1923. aastal tabas linna järjekordne kolossaalne värin, mis sai tuntuks suure Kanto maavärina nime all. Linn oli peaaegu tervenisti varemetes ning taas võtsid võimust laastavad maavärinajärgsed tulekahjud, mis kestsid kaks päeva. Hukkunute arv oli taas tohutu, hinnangute kohaselt umbes 100 000 ning ligi 40 000 jäid kadunuks (tõenäoliselt põlesid tulekahjus). 1955. aastal tabas Kobe linna veel üks suur maavärin, mis näitas Jaapani ohustatust regulaarsetest seismelistest sündmustest.

Loe lisaks Wikipediast ja siit!