Tõenäoliselt üks varasemaid katastroofi kirjeldusi on kirjapandud Piiblis Moosese raamatus peatükis 19.

JUMALA POOLT HÄVITATUD

Piibliloos pühib Jumal, leides, et kahes linnas pole keegi patuta, mõlemad linnad maa pealt. Ainult Lotil ja tema naisel lubatakse põgeneda, viimane muutub aga soolasambaks, kui ta tagasi pöördub, et hävingut vaadata. Keel on värvikas: "Ja Jehoova laskis sadada Soodoma ja komorra peale väävlit ja tuld Jehoova juurest taevast ning hävitas need linnad ja kogu ümbruskonna, kõik linnade elanikud ja maa taimestiku".

Viimastel aastatel on ajaloolise geoloogia septsialistid ja teised teadlased hakanud lahti harutama reaalsust piiblilegendi taga ning avastanud uusi asitõendeid, et Soodom ja Komorra mitte ainult ei eksisteerinud, vaid et nad tõesti hävinesid varasel pronksiajal umbes 2350. a e.m.a. Linnade tegelik asukoht on areholoogilise tõendusmaterjali kaudu üsna usutavalt paigutatud alale Surnumerest idas. Mis veel tähtsam, iidsete purustatud skelettide avastamine sel alal ning ka rikked lähedalasuvates kaljudes (vähemalt kuus palli Richteri skaala järgi). Edasine geoloogiline tõendusmaterjal näitab, et maavärin võis põhjustada suuri maalihkeid niinimetatud veeldumise protsessi tõttu, kui maavärin surub pinnasest vee välja ja destabiliseerib mulla. Laugjal maal võs see tekitada piisavalt võimsa maalihke, et pronksiaja ehitised minema pühkida. Ja mida arvata vihjest väävlivihmale? Seda võib selgitada looduslike väävlilademete olemasoluga Surnumeres. Need lademed võisid õhku paiskuda, kui maavärin aset leidis, ja sadade elumajadele ning isegi lahtise tulega kokku puutudes süttida. Esimese Moosese raamatu peatükis 19:28 seisab, et Aabraham vaatas Soodoma ja Komorra poole ja nägi, et "maast tõusis suits otsekui sulatusahju suits", mis viitas suurele seismilisele sündmusele. Ehkki paljugi jääb arusaamatuks, ei saa me Soodoma ja Komorra hävitamist selgitada kui lihtsalt piiblilegendi.

Pilt Wikimedia Commons