Saamid ei pea ennast soomlasteks, nad ei ole ka rootslased ega venelased. Saamid on saamid. Saamide asustusvöönd kulgeb läbi nelja riigi territooriumi: Norra, Rootsi, Soome ja Venemaa

Saamid on aastatuhandete vältel oma toidu saanud arktilisest loodusest, mis erinevatel Saamimaa aladel võib olla ootamatult rikkalik ja mitmekesine.

Varasematel aegadel sõltus saamide toimetulek jahiloomade hulgast. Kütiti nii metsikuid põhjapõtru, kopraid, põtru, metsa- ja veelinde kui karusid, oravaid, jäneseid, saarmaid ja hülgeid. Metsikute põhjapõtrade kõrval oli kuni peaaegu täieliku hävitamiseni tähtsaimaks jahiloomaks kobras.

Kindel koht saamide toidulaual oli kaladel, söödavatel taimedel ja marjadel ning suurematel lindudel ja linnumunadel. Eriti olulised olid lõhekalastus ja rabakanade püük, kuid ka murakate, mustikate, jõhvikate, pohlade ning sinikate korjamine. Metsamarju söödi ka põhjapõdrapiimaga segatuna, neid lisati suppidele ja putrudele. Murakaid keedeti talveks.

Kevadel varuti suur hulk kasemahla, mida kasutati ka suppide ja putrude valmistamiseks.

Kaladest tehti kalasuppi, kalu küpsetati vardas, kuivatati, soolati, hapendati ja külmutati. Kalarasva kasutati jahutoitude maitsestamiseks. Kalamarja keedeti ja soolati.

Põhjapõtrade kodustamise järel on suurel osal saamidest olnud peatoiduseks põhjapõdrasaadused – ära kasutati võimalikult suur osa loomast, valmistades erinevaid lihatoite, suppe ja vorste. Toitude valmistamiseks kasutati ka verd, rasva ja luuüdi. Põhjapõdraliha küpsetati vardas, praeti, keedeti, kuivatati ja suitsutati. Olulisteks saadusteks olid põhjapõdrapiim ning sellest valmistatud vadak, juust ning või (välja arvatud Koola poolsaarel, kus põhjapõtrade lüpsmist ei tuntud). Külmutades saadi nn jääpiim.

Suuremaarvulisel saami perel kulus äraelamiseks umbkaudu üks põhjapõder nädalas. Kui elatuti ainult põdrakasvatusest, pidi kari olema vähemalt kolmesajapealine. Põhjapõtru tapeti enamasti sügisest kevadtalveni. Jõulu- ja uusaasta paiku toimunud suurema põhjapõtrade veristamisega varuti kevadeks liha ja muid lihasaadusi.

Veekogude ääres elavate saamide peamiseks elatusalaks kujunes kalastamine, Põhja-Jäämere-äärsetel aladel ka vaala- ja hülgepüük. Uusasukatest naabritelt võtsid piimakarja- ja lambakasvatuse ning põllumajanduse üle peamiselt kalastajatest saamid. Suhteliselt hiljuti hakati kasvatama naereid, hiljem kartuleid.

Põhjapõdraliha vastu vahetati koduloomade saadusi, peamiselt veise- ja lambaliha. Kalastajatel oli omakorda võimalus kalade või murakate vastu põhjapõdratooteid vahetada.

Leiva aseainena oli muiste laialdaselt kasutusel männikoorealune männimähk, mida algul kuivatati, seejärel küpsetati sütel ja tambiti. Männimähk sobis segamiseks liha- ja kalasuppidesse ning pudru valmistamiseks koos kalarasvaga. Sellest küpsetati kakkusid või segati selle hulka jahu ja kalamarja, selle kasutamist toidus peeti tervislikuks.

Jahu kasutuselevõtmise järel hakati küpsetama hapendamata taignast kakkusid. Taignale võidi lisada põhjapõdra verd või aju. Valmistati ka muna- ja kalamarjakakkusid. Jahu lisati suppidele ja sellest tehti putru, kuid üldiselt kasutati jahu ja leiba vähe, peamiselt toituti lihast ja kalast.

Jahu, soola ja suhkrut osteti, samuti tubakat, mida tunti juba kakssada aastat tagasi. Umbes sada aastat tagasi hakkasid Skandinaavia saamid pruukima joogiks kohvi, idapoolsete saamide joogiks on olnud tee. Alkohol on olnud saamide nagu paljude teistegi arktiliste rahvaste ohtlik nõrkus. Skandinaavia aladel piirati alkoholi tarbimist juba 18. sajandil. Soomes kehtis saami aladel täielik kuiv seadus 20. sajandi algusest kuni 1930. aastateni. Skandinaavia saamide liigset alkoholitarbimist pidurdas lestadiuslaste pietistliku usulahu levik, mis alkoholipruukimise täielikult välistab.

Kuigi enamik saamidest elab tänapäeval samamoodi kui nende lõunapoolsed naabrid, on saamide toidulaual siiani olulised põhjapõdraliha, kalad ja metsamarjad.

 

Allikas: Eesti Rahvamuuseum