Suure gurmaanina on tuntud Honoré de Balzac (1799-1850). Tema kireks oli kohv ja isu oli tal gargantualik. Balzaci kirjastaja Werdet, kes koos oma kirjanikuga Véry restoranis söömas käis, märkis üles kirjaniku menüü. See koosnes: 100 Oostende austrit (kallis importkaup Belgiast), 12 lambakarbonaadi, part valgete naeristega, kaks praetud põldpüüd ja Normandia merikeel, rääkimata vaheroogadest. Nendeks oli Camembert´i juust ja pasta. Balzac jõi Bordeaux punast veini. Söömaaeg maksis ligi kuupalga ja Balzacil raha ei olnud. Ja kui trahteripidaja Véry oma rahast ilma jäigi (kui ei maksnud kirjastaja), siis ta vähemalt sai surematu kuulsuse. Balzaci eluajal oli nii mõneski restoranis tema järgi nimetatud roogasid, kuid neist on ellu jäänud vaid paar: côtelettes de veau Balzac (lisandiks hakklihapallid linnulihast, oliivid ja jahimehekaste) ja crème Balzac.

 

Alati, kui sööme Boef à la Chateaubriand´i, peaksime meenutama mõjukat Prantsuse kirjanikku, poliitikut ja diplomaati vikont François René de Châteaubriandi (1768–1848) ning tema ülemkokka Montmireil´d, kes selle biifsteegi tegi.
Veise sisefilee keskmine osa, mis lõigatakse tavaliselt kahe portsjoni suurune. Tükk keeratakse peekonisse või rasvaribasse ja küpsetatakse. Rasv annab talle mahlasust. Seda rooga ei küpsetata kunagi täiesti küpseks, vaid jäetakse alati poolküpseks. Liha valmistamise meetodi idee pärineb irokeesidelt. Reisil Ameerikasse nägi Chateaubriand, kuidas kohalikud indiaanlased oma lõkete söel pühvlilihast biifsteeki küpsetasid. Vikonti eluajal lõigati see lihatükk tavaliselt hoopis välisfileest, mis pole nii pehme ja mahlane kui sisefilee.
Madame Récamier (ta pidas üht parimat Pariisi kirjanduslikku ja kultuurilist salongi) salongis serveeriti biifsteeki pommes-chateau-kartulite ja béarnais´e kastmega.