Praegu reklaamivad paljud linnad end mingi "traditsioonilise" roa kaudu, mis enamikul juhtudel kujutab endast üht- või teistviisi valmistatud andouille´e (hakitud sea- või metsseasisikonnast valmistatud, tugevasti vürtsitatud ja teise soolikasse topitud vorstid). Enamik tänapäeva andouille´e on lihtlabaste eelkäijate petlikult rafineeritud variandid. Teravamaiguline andouille oli nii või teisiti harukordne pidusöök. Need turistid, kes söandasid nina Pariisist välja pista, leidsid, et tõelise Prantsusmaa maitse on kuiva leiva maik. Leiva kuivuseaste kajastas küttepuude kättesaadavust. Alpides näiteks tehti ühe teoga valmist terve aasta, mõnikord isegi kahe või kolme aasta leivavarud. Leib küpsetati - vähemalt ühe korra - läbi ja riputati siis suitsuse kolde kohale või pandi päikese kätte kuivama. Leiba käidi küpsetamas küla ühisahjus tuleohutuse eesmärgil. Mõnikord ei olnud "leivapäts" enamat kui odra- ja oajahust õhuke latakas. Et see süüa sünniks ja värvilt parem paistaks, leotati seda lõssi või vadaku sees. Rikkad kasutasid leotamiseks valget veini.

See oli leib, mis elas terve aastaringi koos inimestega, kes olid ta küpsetanud: kõva kui kivi, ilmastikukindel ja kõlblik pikale teele kaasa võtta. Tema kõvemad variandid tulid tulid hoiuruumist välja fossiliseerunud kuivikute kujul, mis tuli haamriga puruks lüüa, mõne kartuli seltsis viis korda läbi keeta ja lõpuks ehk piimaga maitsestada. Kohaliku leiva söömine oli väljavaade, mis enamiku reisijaid jalust nõrgaks võttis ja nad tõid kaasa omad kuivikuvarud. Edela pool, kus mais järk-järgult hirsi välja tõrjus, lõigati tainas õhukesteks viiludeks ning küpsetati neid rasva sees või tuha all. Soolasardiinide või nõgesesupi kõrvasena peeti seda delikatessiks - kuid ainult inimeste poolt, kes seda igapäevaselt sööma pidid.

Prantsuse 15. sajandi populaarses entsüklopeedias "Karjaste kalender" esitatud nimekiri talurahva tavalisest toidupoolisest mainib muu hulgas kalahautist, kana- või küülikuhautist, oahautist, sealiha-oa-pajarooga, hautatud porrut, rooskapsast, lambahautist, lambajalgu, sooltehautist ning juustutorti. "Karjaste kalendri" anonüümse autori arvamust mööda erines talupoegade toit ülikute omast ennekõike selle poolest, et vähem oli küpsetatud ja röstitud või praetud liha.

Kuningas Henri IV ütles kord ühele hertsogile tänapäeval kuulsaks saanud lause, mis iseloomustab ajastu olukorda: "Ma tahaksin, ..., et igal talupojal, kes minu riigis elab, oleks pühapäeviti kana pajas"  ehk Poule au pot.

Paljudes Prantsusmaa osades söödi veel 19. sajandi keskel liha üksnes erilistel puhkudel, elanikud olid praktiliselt taimetoitlased. Lõunasöök koosnes leivast, supist (mida keedeti kapsast, kartulist või sibulast), mingist aedviljast ja kõvakskeedetud munast. Aastane menüü võis lisaks sisaldada veel juustutüki, mõned pähklid talvel ja pisut soolapekki pühapäeviti, et leivale maitset anda.

Pariisi veetud ja toitlustajate ning poodnike turustatav toit aitas provintsidest fantastilist pilti luua. Just Pariisist jõudsid paljud "provintside" road provintsidesse.

Tinglikult võib Prantsuse köök jaotada kaheks: regionaalne rahvalik ja väljapeetud aristokraatlik.

• Regionaalsesse kööki kuuluvad road, mida paljude sajandite jooksul valmistas kohalik rahvas kohalikust toorainest (nt Marseille kalasupp, Strasbouri pasteet, Alsace´i hapukapsad ...).
• Aristokraatlik köök kujunes Bourbonide dünastia ajal, alates Henri IV-st. Juba 17. sajandi vahetusel ehitati Tuilerie lossi juurde Henri IV ajal esimesed orangeri´d ehk tsitrusviljade kasvuhooned. Sinna kollektsioneeriti uusi vilju ja erinevaid sorte ning tegeleti aretustööga.

Claude Monet "Tuilerie aed" 1876

Gastronoomia jaotus:

Piirkondlik köök (cuisine régionale)
Üldrahvalik köök (cuisine bourgeoise)
Tippköök (haut cuisine aga ka grande cuisine) - tugevatel traditsioonidel põhinev köök, teatraalsete söömistavadega. Trendi kuulsaim viljeleja oli Antonin Carême.
Uus köök (nouvelle cuisine) - see termin tuli käibele 1970. aastate alguses ning tähendab paljudest vanadest arusaamadest ja traditsioonidest loobumist, uute ja harjumatute gastronoomiliste lahenduste pakkumist, pidevat katsetamist ning uut moodi serveerimist. Lisaks iseloomustavad "uue köögi" toite lühem valmimisaeg, kergemad kastmed ja väiksemad portsjonid. Üheks trendiloojateks olid vennad Jean ja Pierre Troisgros.
Turust sõltuv köök (cuisine du Marche) - trendiloojaks Paul Bocuse. St et peakokk läheb hommikul turule päeva parima kauba järele ja vastavalt kaubale kujuneb menüü.
Fusion köök või ka crosscooking - 1990-ndate alguses kasutusele tulnud termin, mis väljendab erinevate maailma piirkondade toidukunstide segu.
Molekulaarköök (cuisine moléculaire) - Molekulaargastronoomia isaks nimetatakse teaduse ja toiduvalmistamise kokku viinud füüsikut Hervé This’d, kes koos oma kolleegi Nicholas Kurtiga asjaga tegelema hakkasid. Nimetus tuli kasutusele aastal 2000.