Caterina de Medicit (1519 - 1589, Prantsuse kuninga Henri II abikaasa) peetakse Prantsuse köögile kui sellisele alusepanijaks. Enne teda oli prantsuse kokakunst suuresti keskaegne: paksud lääged kastmed pidid varjama riknenud liha maitset, raskepärased toidud maitsesid magushapult ning teravamaitselisi vürtse peeti ülimateks delikatessideks. Kui Caterina Prantsusmaale tuli, tõi ta endaga kaasa mitu oma Firenze kokka, kes olid hästi kursis itaalia köögi peensustega; see oli märksa kergem ja õrnem kui prantsuse oma, ühtlasi oli see paremini tasakaalus, sest renessanss oli lisanud toitudele hulga kõige erinevamaid tervislikke köögivilju, mida ei peetud enam lihtsalt vaeste ninaesiseks.

Itaallaste suhtumine kokandusse muutis prantslaste toidulauda lausa lauas istujateni välja; kuni selle ajani oli Prantsuse aadelkond pidanud söömist üheks tooreks ja kiireks tegevuseks, kusjuures majaperemees lubas vaid harvadel erilistel puhkudel naisi oma lauda istuda. Itaalia eined olid aga alati hõlmanud kogu perekonda: mehed, naised, lapsed ja isegi teenijad - kõik istusid ühe laua taga. Enne Caterina aega lõikasid prantslased oma toidu noaga tükkideks, kuid sõid ikka näppudega; Caterina tutvustas neile itaallaste peent kommet süüa kahvliga, mida prantslased pidasid küll ülemäära aeganõudvaks (ja koguni sedavõrd, et sellest kombest loobuti peagi pärast Caterina surma). Prantsuse kokakunsti võimalused laienesid tänu Caterina poolt tutvustatud uudsetele "külmtarrenditele" ja piimalihale; Itaaliast imporditi uusi köögivilju nt artišokke ja trühvleid. Sisse toodi ka selliseid sensatsioonilisi maiuseid nagu jäätis, ning klopitud munarebu, suhkru ja Marsala veini segu, mida kutsuti zabaglione`ks.

Pildil on kujutatud elu Caterina de Medici õukonnas 16. sajandi keskel.

Sarnaselt Caterina de Medicile täiustas Maria de Medici (1575 - 1642, Prantsuse kuninga Henri IV abikaasa) omalt pooltki Prantsuse kokakunsti. Caterina kokad olid prantsuse kokakunsti oluliselt mõjutanud, kuid alles Maria ajal sündis äratuntava tervikuna tänapäevane prantsuse köök, ja see leidis aset alles siis, kui sealsed kokad olid omaks võtnud itaalia köögi tegelikud põhimõtted. Itaalia köögi keskseks põhimõtteks oli liha ja kala maitse esiletoomine, mitte selle varjamine; kastmed pidid juba olemas olevaid nüansse rõhutama, neid tugevdama, ja nii kasutati liha juures kastmeis tema enese mahlu, samas kui kala küpsetati seni rookimisel kõrvale heidetud peast ja sabaosast keedetud puljongis. Varem olid siinsed kokad kõigest kopeerinud itaallaste retsepte; nüüd asusid nad peagi välja töötama omaenese rahvuslikke roogi.

Esimene selline silmapaistev kokk oli François Pierre La Varenne, kes käis Maria de Medici köökides kokakunsti nippe õppimas ning kirjutas 20 aastat hiljem raamatu Le Cuisinier françois (Prantsuse kokk, 1651, kõrvaloleval pildil raamatu esikaas), esimese süstemaatilise ja tervikliku ülevaate prantsuse köögist. La Varenne´i mäletatakse eriti tänu tema innovatiivsele seente kasutamisele veise- ja talleliha maitse esile toomisel ja just tol ajal leiutati kuninglikes köökides nüüdseks juba klassikaline roog tournedos Medicis, veiseliha Madeira kastmes.