Oder Hordeum vulgare, K, P, Mg, B₁₂ - vitamiin.

Oder on esimene teravili, mida kasvatama hakati. Märke sellest leidub põllumajanduse algusajast ja läbi kogu ajaloo. Odra kodukohaks loetakse Etioopia mägiseid piirkondi ja Kagu-Aasiat.7000 aastat tagasi, Tiibetis, segati odrajahu tee ja võiga taignaks, millest küpsetati lahtisel tulel kakukesi. 2800 aastal eKr. pruuliti nii Egiptuses, kui ka Kreekas odraviina. Söödi ka odraputru. Hiljem õpiti valmistama odraviskit, mida tuntakse tänapäevalgi. Oder koos nisuga olid esimesed teraviljad ka Eesti alal, umbes 4000 aastat tagasi. Eestlaste vana-aja kombestikus oli odral tähtis koht. Jõuludeks keedeti odraputru ja pruuliti õlut. Läbi aegade on armastatud kama, tangu- ja verivorste, ordajahu- ja kruubiputru ning odrakohvi. Keskajal söödi odrast ja rukkist valmistatud leiba, nisu oli vähe kättesaadav.

Oder pilt Vikipediast

Oder on lühikese kasvuajaga üheaastane taim. Oder on väga külmakindel, talub kuiva ja väheviljakat pinda. Põhjamaade tasandike kuivemad tingimused annavad kõvema ja valgurikkama, USA kesklääne osariikide ja Vahemere kallaste pehmem kliima pehmema ja väiksema valgusisaldusega odratera. Valgurikkast odrast toodetakse viskit, pehmemast odrast õlut.

Suurim ordratootaja on Venemaa.

Lääneriikides ei ole oder inimese toidulaual väga olulisel kohal. Aasias, Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas tehakse odrajahust või teradest putru. Tööstusriikides kasutatakse otra peamiselt loomasöödaks ning leiva- ja õlletööstustes.

Enne odra toiduks tarvitamist tuleb teradelt koorida väliskest.Terade koorimist nimetatakse kroovimiseks. Kroovimisviis määrab ära odra toiteväärtuse, sest kõige rohkem toitaineid on tera väliskesta all.

Mõnd odrasorti kasvavatakse peamiselt linnaste (õllevalmistamise alus) saamiseks. Linnaste saamiseks odraterad idandatakse (teised teraviljad idanevad aeglasemalt) ja seejärel kuivatatakse. Tumeda õlle saamiseks kuivatatakse linnased kõrgemal temperatuuril.