Leib on meil üldnimetus rukkijahust toodetele.

Leivana käsitleti algselt kas vormis või ahju põrandal küpsetatud juuretisega kääritatud toodet. Tänapäeval on leiva mõiste laiem.

Algupärane leivategu	Leivategu Vanas-Egiptuses	Pagarikoda keskajal
Pilt clipart-history.com	Pilt theegyptianchronicles.com	Pilt chemindesmuguets. blogspot.com

Leiba tunti väga ammu. Muistsete egiptlaste ja foiniiklaste leivateokunst läks edasi heebrealastele, sealt kreeklastele ja umbes 170 aastat eKr. roomlastele. Iidsetest aegadest on inimesed suhtunud leivasse suure austusega. Leiba on võrreldud kulla, päikese ja elu endaga. Paljudel rahvastel on nende mõistete jaoks ühesugune sümbol - ring, mille keskel on punkt. Leiba hoiti, temast lauldi, leivaga võeti vastu kalleid külalisi või mindi uut kodu sisse õnnistama (viidi soola, leiba). Kui leivapaluke juhtus maha kukkuma, tõstis eesti mees leiva üles ja andis sellele suud.

Leiva küpsetamisel kasutati algselt odra- või nisujahu. Alles peale suurt rahvaste rännet (4.-7. saj. pKr) ilmus kasutusele rukkijahu. Just rukkileib muutuski kuni 18. sajandini üldtunnustatuks toiduks. Siis aga siirdusid nii mõnedki suurrahvad nisuleiva juurde tagasi.

Enne ahju leiutamist küpsetati leiba koldel õhukese paistekakuna. Algselt tehti leiba kääritamata taignast (hapendamata leib). Nt. juudid küpsetasid paasapühadeks nisupüülist ja veest leiba - matzahi. See oli õhuke, kuiv, hapendamata ja soolata leib, mida juudid olevat Egiptusest Palestiinasse põgenedes pärimuse järgi päikesepaistel küpsetanud.

Sõna "leib" on laen germaani keelest.

Eesti alaldel söödi meie ajaarvamise esimesel aastatuhandel odrakaraskit (lamedat soodaleiba), mida hiljem, (umbes II aastatuhande algul) asendus see rukkileivaga. Feodalismi ajal, kus eesti talumees põhiosa oma viljast mõisa pidi viima, aganaleiba. Puhast rukkileiba tehti ainult suurteks pühadeks. Nälja-aastail, kus rukkisaak ikaldus, lisati aganaleivale sammalt, kanarbikku, tammetõrusid ja sõnajalgu. Meie põhjamaise kliima tõttu kasvavati põhiliselt rukist, kaera ja otra.

Leivategemisel tõrjus rukis kõik teised teraviljad välja, kuna rukkitaigen hapnes hästi (palju suhkruid) ja leib säilis kaua.

Taluperedes küpsetati leiba tavaliselt kord nädalas laupäeviti, olenevalt pere suurusest korraga 6–10 pätsi, millest igaüks kaalus 2–5 kg. Varasematel aegadel reheahjus küpsetatud leivapätsid olid suuremad ja ümmargused, hilisemates väiksemates ahjudes küpsetati veidi väiksemaid ja piklikke leibu.

Sajandeid oli igapäevase leiva küpsetamine olnud raske käsitöö. Esimesed suured leivatöökojad ehitati 18. sajandil Euroopa sõjaväe tarvis. Alles 19. sajandi keskel tekkisid esimesed mehhaniseeritud leivatehased.