Terminoloogiliselt eristatakse kahte tüüpi pastasid: pasta secca´t (kuivatatud) ja pasta fresca´st (värske). Viimase sideaineks on muna ja seetõttu saab seda säilitada ainult paar päeva külmkapis.

Esimesed kuivatatud nuudlid mõeldi välja meremeeste jaoks. Sitsiilia meremehed võtsid kaasa pikki makarone aga liguurlased pisikesi vermišelle. Genova kaupmehed tõid vermišellid kogu Euroopasse juba 14. sajandil ja need olid lastiks ka Kolumbuse Ameerika reisidel. Põhja-Itaalias ei olnud nende järele nõudlust ja seal eelistati värskeid munanuudleid. Pealegi kasvab kõvanisu vaid Lõuna-Itaalias ja ka mune on sealses piirkonnas väga vähe. Ajalooliselt on kuulsaim pastatootja Napoli provints. Eri kujuga pastatooted läksid moodi alles pärast ühendatud Itaalia riigi sündi (1870) ja koos vahemere dieedi moodi minekuga.

Kõige kuulsamad kastmed pastadele on:

• Napoli ja Genova pesto
• Bologna raguu
• Amatriciana (pancetta ehk sea kõhulihast peekon, tomat ja pecorino ehk lambajuust)
• Carbonara (pancetta või seapõsk, lambajuust, muna ja vahel pekki)

Tänu tulipunase kastmega üleujutatud spagettidele leiutati Napolis neljaharuline kahvel. Bourboni dünastia kuninga Ferdinando II (1831 - 1859) selgel käsul võttis kuninga majordoomus XIX sajandi kolmekümnendatel aastatel kasutusele lühikese neljaharulise kahvli, mis vahetas välja pika kolmeharulise. Kolmeharulise kahvli ümber oli peaaegu võimatu mähkida spagette nii, et kaste sinna vahele jääks ja kõik maha ei tilguks, samas kui neljaharulise kahvliga läks asi üsna lihtsaks.