Veel neli inimpõlve tagasi sõi eesti talupere ainult kodus ning söögilauas oli alati koos kogu pere. Söögiaeg oli tõsine, isegi pühalik toiming, mille ajal ei tohtinud sõnagi rääkida. Söömisega liitus arvukalt vanu kombeid, mida pidi rangelt jälgima, et kogemata mitte nälga või muid õnnetusi majja tuua.

Kuid ajad muutuvad, nii polegi tänasel Eestimaal enam kindlaks kujunenud söögiaegu. Hommikust sööb enamik eestlasi kodus: pudrusööjad vaaritavad endale helbeputru või valmistavad kiire müslieine, kohviinimesed mõnulevad kohvi ja võileibadega. Keskpäeva ja kella kolme vahel võetakse lõunaeinet, mis ühtedele tähendab kodust kaasavõetud võileiba otse töökohal, teistele aga tõsisemat söögiaega restoranis, kiirsöögikohas või baaris. Ka õhtust sööb igaüks ise ajal. Täies koosseisus saab perekond kokku nädalalõpu lõunalauas. Kehalise töö tegijad, eeskätt maainimesed, hindavad tänapäevalgi tugevamat rooga. Linnaelanikud, eriti nooremast põlvkonnast, valivad see-eest kergema toidusedeli. Eelistatakse väherasvaseid piimasaadusi: keefirit, kohupiima, jogurtit ja petipiima. Lihaletist valitakse broiler, taine sealiha või hästilaagerdunud veiseliha. Ostukorvidesse pannakse nii kodumaiseid kui eksootilisi puu- ja köögivilju kas toorel kujul, valmissalatitena või hoidistena.

Traditsioonilisest söögisedelist kinnipidamist võib täheldada eelkõige rahvakalendri tähtpäevadel, millest kõige olulisem on ammu enne ristiusu tulekut tähistatud paganlik jõul. Kunagi kasinad jõuluroad saavutasid rikkalikkuse lae 1930. aastate lõpuks ning pole sellest peale oluliselt muutunud. Olenemata sissetulekust on kallil jõuluajal ilmtingimata laual sült, sea- või hanepraad, ahjukartulid, hapukapsas ja verivorst. Jõulud on ainus aastaaeg, mil eestlasele soovitagu mitte jätku leiba, vaid pigem head isu!

Eesti köök kannab endas palju fusion- köögi tunnuseid - algsetele juurtele on liitunud aastasadade jooksul teisi toidukultuure (saksa ja vene mõjutused). Hetkel toimub jõuline Itaalia köögi invasioon. Kodunenud on nt kartulisalat, rosolje, šašlõkk, seljanka, riisi- ja pastatoidud...

Meie köögile iseloomulikud toidud:

• leib (magushapu rukkileib, hapukapsaleib, silguleib),
• suupisted (kilusalat, marineeritud ja soolatud räimed, sült, sõir),
• supid (herne-, klimbisupp),
• pearoad (mulgi puder, mulgi kapsas, seapraad, suitsutatud liha ja kala, hautatud hapukapsas, verivorst),
• magustoidud (metsamarjad, keedetud vahud, sh rukkijahuvaht, mannavaht, odrajahuvaht, magusad supid),
• küpsetised (karask, sepik, kohupiimapirukas),
• joogid (kama, leivakali, koduõlu).

Neli eriilmelist aastaaega väljenduvad selgesti eestlaste pakutavates roogades. Kevad on rabarberi, redise ja kalatoitude aeg, suvi maasikate, mitmete metsamarjade ja värske kartuli aeg. Sügisel tulevad uued rikkalikud sügismaitsed - parimad juurviljad, jõhvikad, kukeseened ja puravikud, kalalauale lisanduvad silmud, lest ja latikas. Pikkadel pimedatel põhjala öödel ja lühikestel päevadel saame kosutust suitsulihast, hapukapsastest, traditsioonilisest verivorstist ja seapraest, mulgi kapsastest ja hernesupist, talve kuninganna kõrvitsa rohketest maitsekombinatsioonidest.

Toiduainete tarbimise tulevikusuunad Eestis on - odav, kiirestivalmistatav, tervislik ja mahe (EPKK, Eesti toit - kvaliteetne ja uuenduslik, 2011).

Tervislik toit on alati trendikas - täisteratooted, hapupiimatooted, piisavalt köögivilju, kala ... Trendiks on kujunenud tänapäeva kiirustavale inimesele loodud funktoit (funktsionaalne on selline toit, mille puhul on üheselt tõestatud, et lisaks toitelistele ja energeetilistele ülesannetele on sellel ka mingi organismi füsioloogilist talitlust parandav toime ja/või mingi haigestumise riski vähendav toime).

Mahetoidu tarbimine on elustiil. Kohalikku mahetoitu ostes toetame kohalikku maaelu, sest mahepõllumajanduse üks põhimõte on toota tarbija lähedal. Töödeldud mahetoidus pole sünteetilisi lisaaineid ja sellel on hea loomulik maitse. Mahetoit ja –loomasööt ei sisalda geneetiliselt muundatud organisme (GMO). Mahetoidu tarbimine aitab hoida loodust, sest see on keskkonnasäästlik ning soodustab bioloogilist ja maastikulist mitmekesisust. Mahetoit on usaldusväärne, sest mahetootmist kontrollitakse riiklikult.

Maitsed on rahvuslik rikkus ja kummalised maitsed väärivad kaitset ja kogumist. Traditsioonilise toidukultuuri kaitsmise ja väärtustamisega tegeleb rahvusvaheline mittetulunduslik organisatsioon "Slow food".