Toidu valmistamine oli töömahukas ettevõtmine, seetõttu valmistati toitu mitmeks söögikorraks. Järgmisel korral toitu vaid soojendati.

Vanim toidu valmistamise viis on keetmine. Talvel toimus see rehetoa ahju kolde/lee kohal rippuvas pajas, suvel aga õueköögis või kojas. Koda (pildil) oli suveköögina kasutusel paiguti kuni 20. sajandi alguseni. On teada, et mõnel pool valmistati igapäevane toit aasta läbi õueköögis. Pärast korstnate ehitamist on õuekööki tavalise toidu keetmiseks üldisemalt kasutatud ainult suvel. Seal keedeti pühadeks jaheliha (sülti), tehti vorsti ja õlut.

Ahjus kas tuhal või ahjupõrandal küpsetati naereid, kaalikaid ja hiljem kartuleid. Ahjus küpsetati leib ning pühade ajal liha ja vorstid.

Praadimine tekkis seose pliitide ehitamisega 1860ndatest aastatest. Ahjus ja kerisel küpsetatud liha asemel hakati liha ahjus pannil küpsetama ja pliidil pannil praadima (panniliha). Ka keedutoite oli lihtsam pliidil kui rippuvas pajas valmistada.

Toidu üle nurisemine, toidu kallal norimine või selle arvustamine oli vanasti peres kehtivate tavade juures mõeldamatu!

Nõud

Toiduvalmistamisel olid abiks kolmjalad, millele asetati pajad ja pannid. Ida-Eestis levis toiduvalmistamisnõuna alt kitsenev savi- või malmpott. Pott sobis eriti hästi ahjus keetmiseks. Poti ahju lükkamiseks ja välja tõmbamiseks kasutati potiharki.

Toidunõusid oli laual vähe, talupoja toidunõud olid enamasti puust. Toite pakuti vaagnatelt, taldrikute aset täitsid suured leivaviilud või söödi otse vaagnatelt. Pudru ja vedelama toidu söömiseks kasutati puust kausse, kus oli sees 3-4 inimese söök ja kust igaüks puulusikaga võttis.

Nõusid majapidamises

Piipkann on suur ülalt ahenev valamistilaga puukann, mida kasutati vaadist õlle joogikannudesse valamiseks.

Märss on laastudest punutud kott tahke toidu kaasavõtmiseks välitöödele. Lähker on puidust nõu joogi kaasavõtmiseks.

Peale puulusika oli igal sööjal oma nuga või puust voolitud tikk. Tikk täitis tänapäeva kahvli aset. Joodi kappadest või kaanega kannudest (pildil). Need olid mitmepeale.

Nõude pesemine oli tõsiselt tülikas tegu.

Lahket liha, rasket rasva
laual, liual, lõual ...
Kes ei kahma, see ei kasva!
See, kes sööb, see jõuab!

Leelo Tungal, Söömapidu

Söögiajad

Päevane toidu hulk ning selle jaotus söögikordadeks olenes mitmest asjaolst: toiduainete varudest ning aastaajast. Sõltuvalt päeva ning sellega seoses ka tööpäeva pikkusest.

Nii argi- kui pühapäeval söödi söögikorras alati üks toit, st toidukorrad ei olnud mitmekäigulised.

Suvel, kui päev oli pikem ja töö pingelisem, oli tavaliselt kolm kindlat tugevama toiduga söömaaega. Varahommikul enne põllutöödele minekut võeti linnupetet ehk suutäis leiba. Tööpäeva esimeseks korralikuks söömaajaks oli keskhommik, mida peeti enamasti kella kaheksa ajal. Lõunasöögiks kiirel ajal söödi külma eelmisest toidukorrast jäänud toitu ja alles õhtuks valmistati uus toit. Õhtusöök oli päeva tugevaim ja anti peale tööde lõppu 9-10 paiku.

Huvipakkuv on, et kaugemalt tulnud külalistes äratas võõrastust varase hommikueine võtmine püstijalu ja vaba käitumisega, mis oli kombeks Eestimaa mõisates. Linnupette komme on meil põline ja võimalik, et juurdus mõisateski vanast rahvakombest.

Talvel oli kaks kindlat söömaaega, üks hommikul ja teine õhtul. Raskemate tööde puhul anti veel ka vahepala.

Laua taga istudes valitses kindel kord: igaühel oli laua ääres kindel koht. Peremehe koht oli levinud üle terve Eesti samamoodi: ülemises otsas, esimene koht laua seinapoolsel küljel. Pererahvas ja teenijad sõid sama laua taga. Ida-Eestis öeldi, et perenaisel-toidutegijal polnud üldse aega lauda istuda, tema talitas laua ümber teisi ja sõi hiljem või istus samal põhjusel ahjupoolses otsas. Laiuselt on ütlemine, et perenaine saab istuda ainult lehmalüpsil ja kartulikoorimisel.

Kristlik paastumise nõue tühistati reformatsiooniga (16. sajandi keskpaik), aga rahva teadvuses juurdunud traditsioon ei kadunud kiiresti. Veel 19. sajandil oli suuremas osas Eestis lihapäevade - neljapäev ja pühapäev - kõrval nädalas ka kaks kindlat pudrupäeva - kolmapäev ja laupäev.