Kõikidest piirkondlikest erinevustest hoolimata oli vanal eesti talupojakultuuril üle kogu maa tuntud ühisjooni, mis selle tervikuks liitsid. Kõige tunnuslikumaks neist võib pidada regivärsilist rahvalaulu, rehielamut kui tüüpilist elamut ja pehmet hapendatud rukkileiba. Ühine oli ka suur osa pulma- ja jõulukombestikust, külvinädalate lugemine ja hingedeaeg.

Pikk pidulaud, valge kui kriit, ägas kausside ja taldrikute raskuse all, sest need olid kuhjaga täis sealiha - ahjus hautatult, pajas keedetult ja kerisel küpsetatult, et oleks igaühel võtta, nagu kellelegi rohkem maitseb. Võtku igaüks kausist oma käega, niipalju kui kõhtu mahub, ja söögu, kuni süda läikima või kurgus kõditama hakkab. Lihaliudadega kõrvu süldikausid, heeringataldrikud, võitassid. Ning vorstid kui võmmid, aina nuusuta ja nuusuta ja nilpa keelt, ujuvad teised lausa sulas rasvas. Kõike on küll, kõigest jätkub. Aga ühte peaksid sööjad meeles pidama - lõpuks tulevad koogid ja kohv suhkruga kui kalju.

Anton Hansen Tammsaare, Tõde ja õigus, I osa

Tugevamalt eristuvad Eesti toidukultuuri piirkonnad

Mõnede traditsiooniliste toitude levikupiirid (Viires, A., Vunder, E., Eesti rahvakultuur, 2008 alusel)