Maa elujõuks on vaesus ning kõik suured ja väikesed asjad, millel on ajaline püsivus, on vaid vaesuse ja viletsuse viljad. Talupoeglikku kööki, kunstipärandit, eripärast käsitööd, piirkondlikku murrakut hoiab alal viletsus. Seal, kus see on kapitali tekkimisega võidetud, võib jälgida kuidas kogu pärand ja moraal kokku variseb. Vaestel on muistsed traditsioonid, millel on põlised juured sajanditevanustes paikades, samas kui rikkad on äsjased, ajutised, kõige selle vaenlased, mis oli enne neid ja mis neid nende arvates alandab.

Maa ja riigi kultuuriline rikkus väljendub mitmekesisuses. Eesti on piirkondlike tavade poolest rikas: meil on tugeva identiteediga setud; Saaremaa, mandrist eristuvate tavadega; rannarootslased; vanausulised; mulgi kultuur; Ida-Eesti segaasustusega piirkonnad...

Kultuur on kõige üldisemas mõttes inimtegevus. Kultuurilised omadused antakse inimesele selle ühiskonna poolt kus ta kasvab ja areneb. Individuaalselt omandatakse kultuur teistelt ühiskonnaliikmetelt läbi kasvatuse ja õppimise, harjutamise, jäljendamise ja kordamise. Kultuur omandatakse sünnijärgselt. Ei ole olemas kultuuritust, on vaid vaimne ja füüsiline keskkond, milles me elame.

Kultuuride erinevused väljenduvad rituaalides (tervitamine), väärtustes (ilus, kole), iidolites (kuningas, buddha), sümbolites (lipud, brändid). Kuid mitte ainult, omavaheline sobimus võib sõltuda lisaks väärtushinnangutele ka näiteks küüslaugust. Peaaegu kõikides kultuurides tähistatakse elu tähtsündmusi söömaajaga. Söömine on nii ilmalike kui religioossete rituaalide põhiosa ja ka igapäevase elu alustala. Söök hoiab ihu ja hinge koos.

Inimene on pidanud sööma sellest hetkest peale, kui ta siia planeedile ilmus. Oma ajaloo koidikul oli inimene korilane-raipesööja. Ta suutis seedida peaaegu kõike, mida kätte sai. Näiteks: juurikad, taimed, puuviljad, tõugud, teod, ussid, mesi, munad, hea õnne korral kala ja lõpnud loomad. Sellist "lauda" nautisid tuhanded põlvkonnad meie eellasi, kuni inimene õppis tuld tegema (umbes 40 000 eKr). Küpsetatud ja hiljem ka keedetud toit mõjutas teatud määral mao ja soolestiku talitlusi.

• Umbes 1000 põlve tagasi hakkas liha osakaal ratsioonis suurenema.
• 300-400 põlve tagasi tulid piim ja piimatooted. Sedagi vaid karjakasvatuse piirkondades. Mõned rahvused ka tänapäeval ei suuda geneetilistel põhjustel piima seedida. Nt lõunaeurooplastest 50% ja Hiinlastest 99%.
• Ligikaudu 200 põlve tagasi said alguse teraviljatooted.
• 100 põlve tagasi muutusid jahutooted inimkonna põhitoiduseks ja 3-4 põlve tagasi tulid steriliseeritud, pastöriseeritud toidud.

Traditsioonilistel keeldudel on vägagi praktiline alus, sest rahvuslik magu lihtsalt ei saa harjumatu toiduga hakkama. Seedimise eripärad annavad tunda mitte üksnes maailma mõõtmeis, vaid isegi eurooplaste seas. Ühtedele harjumuspärased toidukombinatsioonid võivad osutuda teistele vastumeelseks või isegi talumatuks.

Mõni asi jääb söömata mõni asi saab söödud, valu lööb makku ja võtab kõhu lahti ning pidu või reis on rikutud.