VIIETEISTKÜMNENDAST ÜHEKSATEISTKÜMNENDA SAJANDINI MUUTUS MAAILM TÄIELIKULT KOLONISATSIOONI NING REISIMISVÕIMALUSI AVARDAVA MERELAEVANDUSE JA NAVIGATSIOONI ARENGU TÕTTU.

Kontakt võõramaalastega aga kutsus esile mõned ajaloo suurimad epidemioloogilised katastroofid, nagu võis näha Fidži elanikkonna seas 1875. aastal.

HAIGUSE SISSETOOMINE

Euroopa kaubanduslik huvi Fidži vastu algas 19. sajandi alguses, kuna saared olid sandlipuu ja merekurgi allikas. Vastutasuks said fidžidlased lääne relvi, mis soodustasid pikka klannisõdade ja sotsiaalsete rahutuste perioodi. Inglise misjonäride ja kaupmeeste sisseränne 19. sajandi keskel andis märku suurenenud briti osalesust saarel ning Fidžist saigi 10. oktoobril 1874. aastal Inglismaa koloonia. Enne 1875. aastat polnud leetrid - Euroopas tavaline haigus - kunagi Fidži kaldaid puudutanud. Fidži kuningas aga külastas saarte ametlikuks brittidele üleandmiseks valmistudes riigiasjades Austraaliat, võttes kaasa oma väikese poja. Selle reisi ajal nakatusid poeg ja ka üks kuninga teenritest leetritesse ning need kaks haigusekandjat viisid tõve tagasi kodusaarele. Kuningas haigestus tõenäoliselt ka ise, kuna Fidžile naastes kutsus ta nõupidamisele saarte kõigi suguharude pealikud, kes selle tagajärjena viisid haiguse Fidži igasse nurka.

Loe lisaks Wikipediast!

Vaata videot Fidši kohta!