1918 . JA 1919. AASTA VAHEL OLI MAAILM HAIGUSE KÜÜSIS, MIS TAPPIS HINNAGUTE KOHASELT 70 MILJONIT INIMEST, SEEGA ÜLETAS PANDEEMIA OHVRITE ARVU POOLEST VAID KESKAJA MUHKATK.

Gripipandeemia sai aluguse Läänerinde kaevikutest Esimese maailmasõja (1914-1918) viimasel aastal. Äge gripilaadne tõbi hakkas 1918. aasta kevadel Prantsusmaal vaevama liitlasvägede sõdureid, ehkki nad paranesid tavaliselt vähem kui kahe nädalaga. Südasuveks aga oli haiguse sümpromid tugevnenud, põhjustades kopsupõletikku, veremürgitust ja elundipuudulikkust, umbes 30-protsnedilise suremusega. USA sõjaväelastest surid haigusesse Euroopas kokku 43 00 inimest.

GLOBAALNE TAPJA

Haiguse - ajalooliselt sageli tuntud "Hispaania gripi" nime all, hoolimata tõsiasjast, et haigus oli tõenäoliselt sisse toodud Ameerika Ühendriikidest, mitte Hispaaniast - oli hirmuäratavalt nakkav ja levis varsti sõjaväelaste hulgast kogu maailma tsiviilelanike sekka. Üle 400 000 Saksa tsiviilelaniku suri ainult 1918. aasta jooksul ja jõudis Suurbirtanniasse mais, tappes talve alguseks 230 000 inimest. Grippi suri kokku 675 000 ameerikast, hoolimata sellest, et see oli arenenud riik nüüdisaegse tervishoiusüsteemiga.

SOTSIAALNE KATASTROOF

Arengumaades olid tagajärjed veelgi hullemad - indias suri 16 miljonit inimest. Ebaharilikul kombel surid kõige tõenäolisemalt haigusesse inimesed vanuses 20-40 , mitte lapsed või vanurid. Selle virulentsus oli samuti ebatavaline- paljud enne täiesti terved inimesed võisid surra, lämbudes kopsupõletiku tõttu.

Rahvusvaheline hädaolukord koormas meditsiinilised ressursid ja surnukuurid täiesti üle. Ühendriikides kuulusid spertsiaalsete gripiseaduste juurde reisimise piirangud, marlist näomaskide jagamine, kaubamajades müügi keelamine isegi ajalimiidid, mis pandi matusetalitustele (ainult 15 minutit). Pandeemia vaibus 1919. aasta lõpu poole, kuid tänapäeval teavad teadlased võimalusest, et uutel gripitüvedel võivad olla sama laastavad tagajärjed.

Vaata videot!