TEISE AASTATUHANDE LÕPUS M.A.J OLI ROOMA SAAVUTANUD IMPEERIUMILE KOHASE SUURUSE.

100. aasta paiku m.a.j laius Rooma impeerium Põhja-Aafrikast Britanniani ja Roomast itta kuni Süüriani. See tohutu laienemine pani Rooma peaaegu pidevasse sõjaolukorda, kuid 180. aastal m.a.j oli Rooma silmitsi vaenlasega, millega oli peaaegu võimatu võidelda ning mis põhjustas kaugelt rohkem surmasi kui ükskõik milline lahingutegevus- katkuga.

KATKU PÄRITOLU

Mis katk see tegelikult oli, on raske kindlaks teha. See võis olla muhkkatk, mis pärines Kesk-Aasiast ja oli viimased 2500 aastat korrapäraselt Euroopat kimbutanud. Teise variandina võisid need olla rõuged. Hoolimata haiguse tüübist on kindel, et Rooma linn oli väga vastuvõtlik igasugustele nakkushaigustele. Selle rahvastik teisel sajandil m.a.j oli umbes miljon, kaugelt rohkem kui ükskõik millises tolle aja suuremas linnas. Vaatamata Augustuse (imperaator aastatel 27 e.m.a kuni 14 m.a.j) linnaplaneerimis reformidele, oli kanalisatsioon vilets. Veel enam, impeerium tähendas seda, et Roomas oli suur ja regulaarne võõramaalaste sisseränne, mis tõi kaasa haigusi, mille vastu Rooma põliselanikel immuunsus puudus. Katk tabas Roomat umbes 180. aastal ning mõned usuvad, et selle tõi Roomasse Marcus Aureliuse leegionid, mis naasid lahnigutest Partias.

VÕIMAS TAPJA

Katk tuiskas läbi Rooma ühiskonna ning selle kõrgpunktis tappis iga päev 2000 inimest. Järgmise üheksa aasta jooksul suri kümnendik roomlasi ja teatud piirkonnad kaotasid kolmandiku elanikkonnast. Haigus ei piirdunud lihtsalt Roomaga, vaid levis ülejäänud Itaalias ja sealt välja Väike-Aasiasse, Kreekasse ja Egiptusesse. Lõpuks oli katk rohkem kui perioodiline tervishoiukatastroof - see oli katastroof impeeriumile.