18. sajandil öeldi Saaremaa kohta, et sealse rahva toiduks on kala ja leib, 19. sajandil lisandus neile kartul. Hiiumaa saunamehe toidu kohta öeldi, et see oli tuhlitamp (kartulipuder), silk ja kalalaga. Vaid suurte pühade ajal oli liha priipärast.

Teraviljatoidud

Tangupuder oli rituaalne toit; seotud esivanemate austamisega, putru viidi hingedele. Tangupuder oli varrutoit, pulmatoit ja matusetoit. "Inimese elu on kahe pudru vahel", öeldi Hiiumaal, mõeldes katsikuteks ja matusteks valmistatavat tanguputru. Lääne-Eestis edenes võrreldes teiste Eesti piirkondadega paremini nisukasvatus. Tallinna pagarid küpsetasid 17. sajandil oma kaupa peamiselt Saare- ja Hiiumaalt ostetud nisust.

Idapoolsel Läänemaal nimetati petipiimaga odrajahust tehtud kakku kohmakas. Saaremaal seevastu aga ei tuntud peti- või hapupiimast küpsetatud karaskit, vaid peamiselt õllepärmiga kergitatud odrajahust kähmi. Lääne-Eestis oli tavaks valmistada leiba linnasejahuga ja seda nimetati mähk. Kuna õlletegu oli väga laialdane, siis sellest ka õllepärmi ja linnasejahu suurem olemasolu.

Läänemaal söödi vahelikuleiba (aganaleiba) veel 1870ndatel. Hiiumaal nimetati aganaleiba "karuseks leivaks". "Oli hea, kui aganaleiva asemel sai odraleiba ja suur õnn kui veel nisujahuga segatult."
Aliise Moora, Eesti talurahva vanem toit, I osa

19. saj. lõpul peeti hinnatumaks küpsetiseks saialeiba, mida tehti suuremate sündmuste puhuks nt pulmad. Kuid nisujahule segati sageli hulka ka rukki- või odrajahu.

Hiiumaa rahvuslikuks toiduks on nimetatud odrajahust valmistatud käkke. Neid tehti vereta ja verega. Saaremaa ja Hiiumaa valged käkid on pallid, Saaremaal ja Muhus ka limbid. Käkid veeretati rusikasuurused, taigen tehti hommikul ja õhtul keedeti käkid ära. Taigen muutus päeva jooksul hapukaks. Käkkide kõrvale söödi ära ka käkikeeduleem - Hiiumaal käkirokk, Muhus limbileem, Saaremaal ka pallileem. Käkid olid varru-, pulma- ja matusetoiduks. Ruhnu rootslaste pühade- ja pühapäevatoiduks oli samuti klimbisupp. Tehti ka kuni 30 cm suuruseid käkke, mida säilitati aidas ja vahetult enne söömist keedeti väiksemate tükkidena hapukapsasupis küpseks. Öeldi, et käkk on lihajaole lisa.

Lisalugemiseks - käkisupi keetmine ja söömine Hiiumaal

Köögivili

Saaremaal ja Hiiumaal kasvatati kapsast vähe. Söödi seda enamasti värskelt või säilitati pooleks või veerandiks lõigatuna, kergelt kupatatuna aianurgas vaiade vahel. Seal nad hapnesid ja talvel külmusid. Talvel raiuti vajalik osa toiduks.

Ainult Muhus ja Läänemaal valmistati omapärast rukkijahust ja kartulitest keedetud kilet (hapurokk). Kartulid pesti, keedeti koos koortega pehmeks ja asetati leivanõusse hapnema. Tambiti puruks, lisati vett ja rukkijahu ning jäeti veel üheks ööks hapnema. Järgmisel päeval aeti läbi sõela. Läbiaetud kört pandi uuesti patta ja keedeti paksemaks. Söödi külmalt rõõsa piimaga.

Kartuli vanemaks nimetuseks Saaremaal, Muhus, Hiiumaal ja Läänemaal on tuhlis, tihvel, tohris.

Kaunvilju söödi sarnaselt muu Eestiga: keedeti suppi, valmistati käkke, keedeti soolavees ja söödi kuivalt.

Saarlased vanasti seeni ei söönud. Ka loodepoolne mandrirahvas pole olnud kuigi suur seenesööja.

Vanimat kastet silgusoolvett nimetati Saaremaal ja Hiiumaal lagaks - nt silgulaga. Hiiumaalt on teateid piimalaga kohta. Hiiumaal keedeti kastet ka lihasoolveest, veest ja odrajahust. Nimetati seda rokalagaks, millesse söögi ajal kasteti leiba. Kui seda kastet aga täiustati rasva või lihatükkide juurdelisamisega, siis saadi nott või jahunott.

Kala ja liha

Rannarahval oli võimalik värsket kala vähemalt püügiajal igal pool süüa. Söödi räime, kilu, lesta. Hiidlased ja saarlased aga põlgasid angerjaid - nimetasid seda mereussiks. Hiidlased soolasid kogu kalatagavara kohe sisse ja värsket kala peaaegu ei söödudki. Silku oli leivakõrvaseks alati võtta. Peale soolamise kala ka vinnutati. Hiidlased ja saarlased vinnutasid eriti palju lesta. Veel 1930ndatel oli kalade suitsutamine õige haruldane.

Sisemaarahvas käis 2-3 korda aastas randades endale kala vahetamas vilja, villa ja Saaremaal vahel ka õlle vastu.

Saartel ja randades hülgeküttide peredes söödi ka hülgeliha. Hülgeliha keedeti võimalusel paargus (suveköögis) ja söödi saunas, sest see haises ja toas ei lubatud seda teha.

Läänemaalt on teada veiseliha toiduks tarvitamist rohkem kui mujal Eestis. Söödi veel nii lamba kui ka sealiha. Rannarootslased tapsid Noarootsi suurtes taludes oma tarbeks aastas 8-10 lammast, 1-2 siga ja veise. Saaremaal, Hiiumaal ja Muhus keedeti sülti mitte sea vaid vasikalihast, Hiiumaal ka veiselihast. Seajalad keedeti tuhliste (kartulite) juurde, arvati, et neist ei saa "nii kena tudinat". Tudinaks kutsuti vasikalihast sülti.

Vere tarvitamine tanguvorstide valmistamiseks jõudis Lääne-Eestisse Eesti territooriumil kõige hiljem, seega leidub tänapäevalgi peresid, kus verivorstide söömine tekitab vastumeelsust. Kuid jahuvorstidele ja käkkidele on ikka verd lisatud. Hiiumaa valged ja verega jahuvorstid - makid - tehti odrajahust. Hiiumaal oli komme jahuvorste hapendada. Maki sibula- ja pekitükkidega odrajahust taignat lasti ööpäev seista, et ta kergelt hapneks. Saaremaal nimetati verikäkki palt, Lääne-Eestis aga pull ja veripull.

Liha säilitati üldiselt soolatuna, kuid Saaremaal ka kuivatati soolvees hoitud liha pliidi koha. Siseelundid valmistati toiduks värskena.

Rannarootslased valmistasid ka juustu. Nii on teada, et 16. sajandi keskel andsid 10 Matsalu ranna rootslaste talu koormiseks kokku 90 kera juustu. Pakri saarel valmistati isegi lambapiimajuustu, mis sai oma kuju väikeses puuvormis. 

Õlu

Õlletegemine on saartel ja Läänemaal üldine. Kõikides kadakakasvukohtades on õlletegemisel alati kasutatud ka kadakaoksi.

Hiiumaa "rahvusteema" on mitmepalgeline. Nii elasid veel sadakond aastat tagasi Hiiumaal ligi 50 erineva hüüdnimega seltsi. Siinkohal mõned neist: läätserokamehed - kehvade maadega Paluküla ümbruse inimesed, kes läätsepõldudelt vaevaga väärtuslikku toidulisa hankisid; koltselõua-mehed - hülgeliha söövad läänehiidlased; odratolgused - Odra tolgus- Käina meeste sõimunimi, tähendab umbes “odra loll” või midagi sarnast. Sarnane omadus olla käinlastel sügiseti uudset õlut pruulides; kohvilähkrid - Kärdla inimesed. Lähker on teatavasti ümmargune laudadest nõu, millega võeti veel 20 sajandi alguseski janukustutavat jooki teele kaasa. Järelikult viitab nimi kohvilähker sellele, et keegi kusagil tarbib kohvi nagu teised inimesed vett või kalja.

http://www.hiiumaaturismiliit.ee