Mulgimaaks nimetatud piirkond oli 19. sajandi lõpuni mulgi keele alusel selgelt eristatav etnograafiline ja lingvistiline ala, Muinas-Sakala maakonna järeltulija. Selle kunagine sõjakas elanikkond sai ülemöödunud sajandil teise hingamise. Selle põhjuseks oli rahva jõukus. Tänapäeval määrab Mulgimaa viis kihelkonda: Halliste, Helme, Karksi, Paistu ja Tarvastu.

Lõuna-Eesti road: oa-, herne-, kapsa- ja teraroad valmistati kõik putrudena. Ka supid olid tänapäeva suppidega võrreldes palju paksemad.

Teraviljatoidud

Mulgimaal nimetati varemalt odrajahust vee või piimaga tehtud taignast õhukesi ahjus küpsetatud kakke rõõskadeks. Kogu Lõuna-Eestis nimetati õllepärmi sepaks ja nisujahust leib oli pärmiga valmistatud sepik. Murretes aga püsisid kindlad vanad nimed nt nisurõõsk.

Tänapäeval on piirkonnaga seotud küpsetiseks mulgi korbid: "Vanembe inimese kõnelive, et mulgi korpe jaoss küdsätess kigepäält pätsikse. Sõs lõigates nii pooless, määritess kohupiim pääle ja sorgatess uvveste ahju. Mõnen talun ollive korbilavva, mille pääl korbi tõist kõrda ahju panti — sõs es lää na kõrbeme".
http://wwx.sakala.ajaleht.ee

Kala käisid peremehed Võrtsjärve kalameestelt rukki vastu vahetamas. Peamiselt saadi kiisku - mõõt mõõdu vastu, 1 vakk rukist 1 vaka kiiskade vastu. Kuid kalaroogadel ei ole mulkide toidulaual olulist kohta.

Värsket liha kasutati toiduvalmistamisel harva. Vaid seatapmise päeval või mõnel pool isegi 24 tundi hiljem keedeti päädikurooga (päädikud ehk rupskid). Seda peeti sulaste lemmikroaks. Lihatagavara soolati.

Perenaised hindasid toidu tegemisel üle kõige pekki, sest selle väikestestki tükkidest jätkus toidule rammusama maitse andmiseks. Kui näiteks perenaine pidi enne uue sea tapmist liha laenama, siis laenati ainult pekki. Kõik söögid tehti rasvaga, kamararasva pandi tanguvorstipudrusse, sellega keedeti kapsaid ja putrusid. Rasvaga keedeti kaunviljaroogasid, värskeid kapsaid, kaalikaid, hiljem kartuleid; rasva pandi kastmesse. Rasvatagavara üle peeti ranget arvestust, et järgmise seatapuni ots otsaga kokku saada. Toidud nagu tangu-kartuli segapuder (mulgi puder) ja tangudega kapsad (mulgi kapsad) levisid mulkidega teistesse kihelkondadesse.

Kanepiseemnetest tehti või, rasva ja piima aseainet, neist hõõruti võiet - tempi, millega täideti pirukaid või määriti leivale. Kui kanepiseemnejahule valati peale vett, saadi kanepipiim.

Tavanditoitudest võiks ära märkida kapsasupi, mida anti pulma lõpul viimase roana, nimetati ikukapsad, seostub tütre lahkumisnutuga.

Tavalisem õhtuootetoit suvisel ajal oli kama. Sõnnikuveotalgutest on mälestusi, kus on antud sõira ja võileiba, vahel ka mett-leiba või rõõsa koore sisse tehtud kamakäkke. Kamajahu on küps toiduaine, mida Eestis enne söömist enam ei keedetud. Kamajahu segati külma rõõsa või hapupiimaga, taariga, rokaga või kanepipiimaga ja söödi ka kördi, pudru või käkina. Eestis oli levinud kahte sorti kamajahu. Mitmest tera- ja kaunviljast tehtud kamajahu tehti Mulgimaal, mujal Lõuna-Eesti aladel valmistati kamajahu ainult kaertest. Seoses mulkide väljarändega alates 1860ndatest, hakkas segakama levik laienema. Kama kohta on öeldud, et "kama on palava aja toidus".

Joogid

Õlut on Mulgimaal valmistatud perekondlikeks sündmusteks, jõuluks ja mihklipäevaks. Suvel oli põhiliseks joogiks taar ja rokk. Linnasetaar täitis tihti õlle aset, "Õlut ei mõista tetä siin kennegi, teevä taari."
Aliise Moora, Eesti talurahva vanem toit, II osa.

Magekahi / peesitus oli tavandijook pulmades. Naised keetsid pulmades enestele õlut ja lõikasid sinna sisse leivatükke, mõnel pool ka sibulat ja peale pandi võid. Nad tõstsid paja keset tuba, istusid selle ümber ja sõid lusikaga.

Söömiskomme

19. sajandi lõpus suurtalude tekkimise aegu hakkas sagenema komme, et pererahvas sõi eraldi teenijarahvast, mida mujal Eestis ei esinenud.