Ida-Eesti oli ja on segaasustusega piirkond, kus elavad eestlased, venelased ja poluvernikud. Arheoloogilistele ja antropoloogilistele uurimustele tuginedes on arvatud, et Iisaku ümbruse põliskülad asustasid vadjalased. 18. saj. hakati neid poluvernikuteks kutsuma põhjusel, et nad käisid küll luteri kirikus aga pidasid õigeusu kiriku järgi paastu, omasid ikoone ja lõid risti ette õigeusu kombe järgi.

Peipsimaal oli ülekaalus väikese maaga kalurite, käsi- ja muutööliste majapidamised, kus tihti oli ka palju naisperet, kel jäi rohkem aega üle kui suurtes taludes, kus oli rohkem põllutööd ning naistel karja eest hoolitsemist, ketramist ja kudumist. Seetõttu võisid Peipsimaa naised oma saagirikastelt metsa- ja sooaladelt koguda marju mitte oma tarbeks vaid ka müügiks. Et väiketaludel tuli suurem osa toiduaineid väljast osta, siis juurdus neis, eriti vene külades, mitmete "linnaliste" toitude (marjakissellide) ja toiduainete (suhkru, riisi, manna jne.) kasutamine ja neist toidu tegemine varem kui oma põllusaadustest elatuvates taludes.

18. sajandist pärineva teate järgi kasvatasid Ida-Eesti eestlased aed- ja juurviljadest ainult naerist ja kapsast. Ka 17. sajandil kirja pandud talgutoit koosnes sikulihast, tangudest ja naeristest, millest keedeti suppi.

1824a. kirjutab Tudulinna vennastekoguduse hoolekandja, et eestlased elavad suvel peamiselt hapupiimast, soolakalast ja rukkileivast ning üks kord nädalas keedetakse oa- ja hernesuppi, mida süüakse pea nädal otsa.

Peipsimaal, Iisakus, Vaiklas ja ka Jõhvis oli vanemaks supi nimetuseks varka. Varka tähendab ühte keedust ehk ühekorraga keedetavat toiduhulka.

Avinurmes, Peipsi ääres ja Viru rannas elatus enamik väiksemaid majapidamisi oma kalasaagist, aia- ja metsasaaduste vahetamisest rukki vastu. Seega ka rukkijahust pudru tegemine on põlisem kui mujal. Rukkist tehti isegi vorstipuder.

Piima pikenduseks või ka eraldi joogiks kasutatavat kaerajahuleent nimetati Iisakus kaera kiesa (kaerakees). Kaerajahuleeme hapendamise ja keetmise järel nimetati keedust Ida-Eesti põhjapoolses osas kiisel´iks ja lõunapoolses osas kisla´ks. Kiisel´i kohta on öeldud Ida-Eestis, et see on "põline toit", talgutoit ja matuste viimaseks toiduks.

Iisakus nimetati karaskit reska.

Leiva kuju püsis ümmargune pikemalt kui teistes Eesti piirkondades.

Kala

1931 a. on Iisakust kalatoitudest üles kirjutatud sült, pirukad, tavalise kalasupi kohta öeldakse, et tindist teevad kalasuppi need, kellel muud ei ole. Peipsi põhjaranniku kalamehed püüdsid latikat, ahvenat, haugi, säinast, koha, särge, rääbist, mudakala, tinti ja kiiska. Suurem püügiaeg oli kevadel. Paastumaarjapäeva pühitseti kuivhaugi söömisega. Kudemise ajal püütud haugidest valiti kõige suurem, lõigati seljast lõhki, võeti sisikond välja. Soomused ja saba, pea ja uimed jäid külge. Kala tõmmati lauale laiali, riputati soola peale ja löödi pärast paaripäevast seismist kõrgele majaseinale naelaga kinni tuule ja päikese kätte kuivama. Kala kuivas kivikõvaks. Pärast viidi aida lae alla rippuma. Seal ta seisis järgmise kevadeni, kuni maarjapäeval kutsuti sõbrad kuivhaugi sööma. See päev oli suur püha ja tööd ei tehtud.

Peipsi ääres keetsid ka eesti perenaised värsketest kiiskadest uhkat. Paastuajal rüübati kalaleent ka putrude kõrvale, sest siis oli piimajoomine keelatud. Iisakus on vanasti kalamarja tagavaraks kuivatatud. Mujalt selle kohta teateid ei ole. Peipsimaal söödi ka lutsumaksa (haugimaks on kibe ja teistel kaladel sedavõrd väike, et sellest ei jätku millekski).

Püsivamad kalakuivatajad on olnud Peipsi kalamehed.

Narva jõest on kalurid juba aastasadu püüdnud teiste kalade kõrval ka jõesilmusid.

1920ndatel hakati suitsutama kalu Toila ja Narva-Jõesuu suvitajatele. Suitsutati räimi ja angerjaid. Talurahvas enda jaoks kalu suitsutanud ei ole.

Liha

Kuna Kirde-eesti metsad on Eesti suurimad, siis Avinurme mehed on veel 20. saj algul kündnud, püss seljas, et jahilooma ilmumisel jaole saada. Alutaguse soosaarte talud suurendasid oma lihatagavarasid metskitsede ja põtrade küttimisega. Iisaku vanasõna ütleb, et karu käpad ja põdra mokad, savermu saba ja latika naba on kõige magusamad lihatoidud.

Tuntud oli "seamatused". Seatapmise päevaks muretseti viina, praeti värsket liha ja tehti verileiba. "Seamatustele" kutsuti neid, kes aitasid siga tappa, kui ka teisi naabreid.

Munavõi oli peotoit, mida söödi ka tavanditoiduna lihavõtetel ja nelipühil.