Suuremas osas Eestis saadi 19. sajandil liha süüa sügisest kevadeni 1-2 korda nädalas. Jahisaagist said lisa suurematel metsaaladel (Kirde-Eestis) elavad talunikud. Avinurme mehed on veel 20. sajandi algul kündnud, püss seljas, et jahilooma ilmudes jaole saada. Kuid jahiõigused jäid siiski peamiselt mõisatele.

Peale loomade tapmist oli võimalus värsket liha süüa. Siseelunditest keedeti suppi. Kui loom tapeti pühadeks või peoks, siis keedeti peast, jalgadest ja muudest päädikutest (siseelunditest) jaheliha ehk sülti. 19. sajandi lõpul keedeti veel jämesülti st liha on koos kontidega, 20. sajandi alguseks aga oli kontideta sült kiiresti levinud üle Eesti. Sealihasülti hakati algselt tegema eelkõige pulmalauale. Kogu ülejäänud lihatagavara soolati. Soolatud lihast keedeti suppi, seda kuivatati ja vähemal määral tehti singiks. Liha praadimine levis alles 19. sajandi lõpul koos pliitide ehitamisega ja sabaga pannide ostmisega. Seapekk sai pliidi ja panni tulekuga pannilihaks.

Eestis on tuntud kahesugused vorstid: valged vorstid ja verivorstid. Nende erinevus seisneski vaid vere lisamises. Vorsti koostises olid kruubid/tangud, pekikuubikud, sibul, veri ja maitsestamiseks vorstirohtu. Üldiselt tehti vorstid seasoolde. On tehtud ka lambamaost vorsti. Lambamagu lõigati käepikkuselt lõhki ja aeti vorstiputru täis, õmmeldi siis kokku ja keedeti pajas ära. Enne söömist pandi veel kerisele küpsema. Lambamaost vorsti nimetati mauguks nagu ka sea jämesoolest vorsti. Verivorstide levik Eestis sai alguse Lõuna-Eestist ja levis põhja poole.

Vere kasutamine toiduvalmistamises oli kinni väga palju uskumustes ja ka tahtmises. Mõni pole lihtsalt tahtnud verega tegemist teha, kuigi verikäkke sööb meelsasti. Mõned arvasid, et veres on looma hing edasi ja hinge ei sööda. Verikäkke on tehtud üle Eesti, ka nendes piirkondades kus oli levinud vaid valgete vorstide söömine. Verikäkke keedeti vees või lihaleemes peale rupskite või liha pajast väljavõtmist. Kui käkke ka vees keedeti, olnud käkileem maitsev ja seda rüübati peale. "Käkk leeva eest, leem supi eest." öeldi Rõngus. Peale verikäkkide tehti veel verikaraskit, verileiba, veripannkooke. Verd on kasutatud ohvriannina. Pühadele puudele valati vähemalt kord aastas värsket loomaverd. Verepõlgajad on vanausulised, juudid ja moslemid.

"Kiissu peab sööma hirmsa vihaga, nagu koer siili, kõige luiega, lusikaga. Kiisal ei ole muu kardetav kui kõhualune luu, see on justkui okas; aga kui see ära võtta, siis lase nagu prõgiseb, kui nad liivased pole. Ei, kiisal on paganal peris magus liha, oleks nad põrgulised natuke suuremad olema."
Oskar Luts, Kevade

Värsket kala sai toiduks valmistada ranna- ja jõeäärne rahvas, sisemaaelanikud ostsid või vahetasid nt rukki vastu, kala vahendajatelt. Käidi ka kaluritelt otse kala ostmas/vahetamas. Kala põhiliselt keedeti, isegi peale sabaga pannide levikut. Kala söödi kartulite või leiva kõrvale koos kastmega (kalakeeduleemega). Peipsiääre rahvas põhiliselt kalasupist elaski. Suppi keedeti nii värskest, soolatud kui kuivatatud kalast. Supile lisati ka piima, jahutummi, kartulilõike. Uhhaa nimetus kalaleemena oli tuntud nii Peipsi ääres, Häädemeestel kui Võrtsjärve ääres. Kalamari söödi koos kalaga keedetult. Toorelt on söödud lõhi-, havi- ja siiamarja; hõõruti soolaga, lisati sibulat ja pipart.

Vanimaid kala säilitamise võtteid on vinnutamine ehk kuivatamine päikese ja tuule käes. Kalad puhastati, hoiti soolas ja seejärel tõmmati nööridele rippuma.

Suitsutatud kalal pole Eesti talurahva varasemas igapäevases toidus mingit osa olnud.

Talurahva igapäevane leivakõrvane kõige üldisemalt oli soolatud räim ehk silk, Peipsi ääres aga soolatud rääbis. Soolatud kala söödi niisama, nagu ta soolveest võeti või keedeti koos kooritud või koorimata kartulitega. Silk oli heinaaja tähtsaim soolane.

Põliseks peolauasoolaseks oli Eesti talupojal heeringas.