Vanimaks teraviljatoiduks Eestis tuleb kahtlemata pidada uhmris kestadest lahtitambitud odrateradest omaette või koos ubade ja hernestega keedetud rooga ehk terarooga.

Roog on vanemas tähenduses paks toit, sama, mida tänapäeval pudru all mõistetakse. Lõuna-Eesti road - oa-, herne-, kapsa-, ja teraroad valmistati putrudena. Roa kõige üldisemaks tunnuseks oli viljatera, vanemal ajal eelkõige uhmris tambitud odratera.

Teravilju peenestati käsikivil või uhmris.

Kuna tangude tegemine käsikivil oli vanasti palju vaevalisem kui jahutegemine, olid ka jahupuder ja jahuvorstid igapäevasem ja lihtsama toidu killast, tangupuder eriti veel tanguvorstid aga pidulikum toit.

Vees keedetud koogikesi nimetati käkkideks.

Odrajahust küpsetati hapendamata taignast karaskit. Enne kui karaski nimetus üldiseks sai, oli igal piirkonnal odrajahust paistekaku jaoks oma nimetus. Karaski valmistamisel on vedelikuks kasutatud erinevaid tooraineid, kasutati seda, mida hekel oli. Saaremaal küpsetati odrajahust kähm´i, mis oli aga õllepärmiga kergitatud.

19. sajandil olid kõige tavalisemateks teraviljatoitudeks:

• Kört - ühtlane poolpaks keedus, jahusupp
• Puder - oli kördi vastand: paks, tihke toit, mida sai kamakana kätte võtta ja peost süüa. Tangupuder oli rituaalne toit, temaga mindi katsikule ja tehti talgute puhul. Keedeti vaid veega.
• Rokk tähendab toitu, mille sisse on tingimata segatud jahu. Levima hakkas mulkidega ja inimese toiduna kasutati rukkijahu enne kui kaerarokk levima hakkas.

Väljaspool mulgi ala levis roka kohta ütlemine, et "rokk on kördi sõimunimi". Rokatuseks nimetati halvasti tehtud tööd ja tundmatu toidu kohta küsiti: "Mis rokka sa sõid?"

Kaerakile

Kui veega segatud kaerajahu lasti soojas kohas üks öö seista, muutus väljakurnatud vedelik hapuks. Seda haput vedelikku rüübati hapupiima asemel pudru kõrvale või keedeti sellest kilet - läbipaistvat haput tarretist. Kilet söödi kahel viisil - kohe pärast keetmist soojalt või pärast hangumist külma tarretisena.

Üks raskemaid ebakvaliteetse ja ühekülgse toidu tarvitamisest tekkinud haigusi oli tungalteramürgitus ehk ergotism. Haigust põhjustas suurel hulgal tungalteri sisaldava rukkileiva söömine. Sügiseti levis see lausa epideemiatena, kui söödi uudseviljast valmistatud leiba. Haiguse esimeseks tunnuseks on nn Püha Antoniuse tuli - haige tundis nii suurt valu ja kõrvetust, nagu põleks ta tules. Hiljem ilmnesid krambid ja hallutsinatsioonid. Selle haiguse põdejaid koondati Antoniuse õuedesse (suletud kvartalitesse). Püha Antonius oli Liivimaal austatumaid pühakuid.