Sarapuupähkleid kasvatab tavaline väike ja väga dekoratiivne pähklipuu, mis kasvab kõige paremini niiskes ja mõõdukas kliimas. Arvatakse, et pähklipuu pärineb Väike-Aasiast, edasi levis see Vana-Kreeka kaudu Itaaliasse, Hispaaniasse, Prantsusmaale ja Saksamaale.

Sarapuupähklit mainitakse 5000 aastastes Hiina käsikirjades, põllumajandusajaloo alguses. Kreeklased ja roomlased sõid sarapuupähkleid ja hindasid neid kõrgelt ka raviomaduste pärast.

Sarapuid on üle 100 erineva liigi. Eestis kasvab harilik sarapuu (Corylus Avellana) leht- ja segametsade põõsasrindes, puisniitudel ja loodel, Saaremaal ka sarapikena. Sarapuu painduvaid oksi kasutatakse korvipunumisel ja tünnivitstena.

Sarapuupähklid on ümmargused või piklikud tahked viljad, mis kasvavad paari- või kolmekaupa. Iga pähkel on vähemalt osaliselt kaetud helerohelise, kausja viljakatte - lüdi ehk kuupulaga, mis on rohtne ja servast narmastunud. Lüdi tuleb enne pähkli avamist eemaldada. Pähkel paikneb koores, mis on mõnel liigil õhem, teisel paksem. Pähkel on kollakas ning seda katab õhuke pruun kest.

Üksik sarapuupõõsas annab 1-3 kg pähkleid, kultuursordid istandustes kuni 10 kg. Pähkleid on parim korjata täiesti küpsenult, need puu otsast alla raputades. Pärast korjamist tuleb pähklid õhu käes kuivatada.

Fundukk on sarapuupähkli kultiveeritud vorm. Kasvatatakse Lõuna-Euroopas. Vilja koor on kergemini purustatav ja tuum suurem kui tavalisel sarapuupähklil.

Harilik sarapuu Pilt: weedimages.org	Koorega ja kooreta sarapuupähklid Pilt: T.Sootalu